Maaelu taak

Kuigi ilmad on praegu uskumatult soojad, siis on suvi peaaegu läbi ja aeg jälle tööle minna. Isegi õpetajaameti kolm suurt plussi juuni-juuli-august saavad ükskord otsa… Sel aastal on selline huvitav lugu, et suvehooaja lõppemine ei tundugi minu jaoks kui maailma kõige kurvem asi, sest maal elades on suvel ikka väga palju tööd ka ja tunne on, et seda kõike on liiga palju ja ei jaksa ja ei taha enam.. Kadunud on kevadine aiapalavik ja see on asendunud see väsimusega. Tegelikult ei ole mul siin mingeid suuri põllumaid ega meeletut niitmist, aga kuna pea kõik õuetööd on üksinda minu teha (sh niitmine, puude ja mulla vedamine, kaevamine), siis on see suve jooksul ikka päris palju kurnanud ja vahel tervitan vaikse kergendusohkega mõnda vihmast õhtut, kui ei ole “kohustust” õue minna. Ilmselgelt mulle ikka veel meeldib oma aed ja aias töötamine ja omale toidu kasvatamine ja ma olen täiesti kindel, et kui paar kuud midagi õues teha ei ole saanud, siis hakkan nagu mu 70a naabrinaine juba jaanuaris rääkima, kuidas hirmsasti tahaks midagi istutada 😀 Lihtsalt vahel on tunne, et kõiki töid on liiga palju ja tahaks, et oleks nt 3 suurt venda, kes tuleks ja aitaks mõne minu jaoks ülisuure töö mängleva kergusega ära teha…

20190817_161448
Mu ilus taastatud puidust vertikaalne aed 🙂 

Praegu on käimas veel ka eriti “tüütu” saagikoristus – valmis on kõik mu põllulapilt ja õunad-ploomid-marjad.. Okei, marjad on nüüdseks juba korjatud ja ega mul neid siin eriti polegi – põõsad on meeletult vanad ja neist päriselt korjata annab vaid ühelt tikrilt, ülejäänud annav20190825_234746ad vaid lastele nokkimise jagu.. Eks olen neid siit ka vaikselt välja kaevanud, aga kõiki korraga ei luba kõrgemad jõud, peab ikka veel paar aastat nende vanadega venitama, kuni uued istutatud põõsad ka kandma hakkavad. Õunapuudega on sama – allesjäänud kaks õunapuud on vanad ja õunad eriti süüa ei kõlba ning uued kannavad veel väga vähe. Mida on igal aastal aga meeletult, on ploomid, sel aastal lausa nii palju, et üks puu on kolm korda murdunud. Kuna neid on oma tarbeks ilmselgelt liiga palju, siis käingi mööda tuttavaid ja pakun kõigile ploome, sest kahju on lasta neil puu all mädaneda ning ega see on inetu ka, kui puualune koledaks läinud ploome täis on. Eks oma tarbeks olen ikka sügavkülma ka pannud ja sööme nii palju, kui jaksame. Siiski on see üks tüütu koorem kaelas – jälle on puualused täis ja ma ei viitsi ega ei jaksa neid korjama minna ning kõigil kohalikel on neid omalgi… Selles mõttes ma isegi ei ole kurb, et puu murdus, kuna nii on ehk edaspidi tööd nendega natuke vähem. Sügisel tuleb neid oluliselt tagasi ka lõigata, sest puud on liiga suured, aga ma kardan, et sellega on nagu seitsmepealise lohega, et siis saavad kasvamisega veel eriliselt hoogu juurde… 

No ja siis on veel see remont, mis edeneb minu jaoks liiga aeglasel sammul. Mäletan, kuidas me Tartu köögis remonti tehes tõime vanad kapid siia ja paigaldasime siia kööki kraanikausi, mis oli ja on muidugi ääretult vajalik ja tõesti ei oleks mõtet olnud siia kohe ideaalset kraanikausikappi paigaldada. Aga igatahes tegime nalja, et raudselt saame nende Tartu vanade kappidega veel 10 aastal elada. Praegu see enam nii naljakas ei olegi, sest minu ultimaatumist, et enne siiakolimist peab mul kind-las-ti olema korralik köök, on saanud see, et teen juba üle aasta igapäevaselt mingitest vanadest juppidest kokkuklopsitud köögis süüa ja ma ei näe, et see lähimal ajal muutumas oleks. Jah, tegutseme vaikselt edasi ja kunagi see aeg tuleb, aga määramatus ja üliaeglane tempo ajavad mind vihale. Seda enam, et nüüd on ju käes jälle tööaeg ja kui enne segasid peamiselt lapsed ja sai midagigi tehtud, siis nüüd pole me enam füüsiliselt koduski, et remontida ja õhtuks oleme lihtsalt väsinud ning on vaja lastega kõik tavalised protseduurid teha pluss võiks nendega niisama ka aega veeta, sest päevase aja on nad ju pidevalt lasteaias. Ohh seda elukest küll, ei ole hetkel suurt entusiasmi ei remondi ega millegi osas. Kõige suurem mott on hoopis uuesti tööl, kus saab vahelduseks jälle oma pead kasutada ja kus mul on sellest õppeaastast oma “kabinet” ehk koduklass ja vorbin omale töökavasid ja mänge jm teha ning sisustan klassiruumi. Aga eks kõik tegevused käivadki lainetena ja kui läheb esimene töövaimustus üle, küllap siis hakkan siin kodus ka asju rohkem tagant surkima ning ehitame jõudumööda oma maja edasi.

Lõpetuseks üks tore suvikõrvitsapilt, sest tegelikult on ikkagi tore ka oma aiamaalt ämbritäie söögikraamiga tagasi jalutada, lihtsalt vahepeal tahaks jalad seinale panna ja puhata, nii et samal ajal midagi valmis kasaab. Aga teist tööd tehes puhkad esimesest?

20190820_190526

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s