Aeg

Võiks ikka kirja saada, mida muud peale terrassi, mida me sisuliselt isegi ei ehitanud ise, me siin oma elukesega teinud oleme.

Ega midagi nii suurt ja vapustavat muidugi kirja panna polegi. Kuna lasteaed on kinni ja meil kaks väga aktiivset poissi iga päev ja kogu aeg kantseldada, siis võtab see päris palju aega, lisaks kogu perele 3x päevas söögivalmistamine ja sellega kaasnev koristamine ja muud olmelised tegevused. Nende lastega on üldse selline lugu, et pean endale pidevalt meenutama, kui palju lihtsam ja toredam meil nendega eelmise aastaga võrreldes on, nagu sai kirjeldatud selles postituses, et mitte vihastada, kui iga tegevust peab seitse korda pooleli jätma, enne kui sellega lõpuni jõuad või kui pidevalt mingi möll ja kraaklemine toimub. Sellest hoolimata on meil nendega maal elades ja lõputult õues toimetades kordades lihtsam kui oleks linnas ja ükspäev just arutasime abikaasaga, et me kumbki ei kujuta enam ettegi, et me veel korteris elaks. Ning nii äge on nendega käia ja oma põllult kurke korjata või vaarikaid otsima minna! See ongi tegelikult unistuste elu – oma käega omakasvatatud (mahe)toitu korjata ja suurem osa ärkveloleku ajast õues veeta.

Mu heledapäised maamehed 😍

Aga paraku ihkab hing ikka seda, mida ei ole. Kui keegi oskab õpetada, kuidas oma olemasoleva eluga statsionaarselt rahul ja õnnelik olla, siis võib häid nõuandeid jagada. Esiteks tundub suvi alati selline aeg, kui peaks just kui kogu elu ära elama ja pidevalt iga minut sisusatud olema, sest et vähemalt (sotsiaalmeedia põhjal) tundub, nagu kõigil teistel see nii oleks ja iga kord tunnen ennast sotsiaalselt läbikukkununa, kui meenutan, et meil on suve peale vaid mõni üksik kokkusaamine või meelelahutusüritus planeeritud ja ülejäänud aja lihtsalt kulgeme ja teeme asju jooksvalt. Teised kõik ju teevad selle ajaga ainult toredaid ja sisukaid asju ja kui ma suvel KÕIKE ei tee, kas siis peab terve aasta ootama, et neid uuesti saaks teha? Tegelikult muidugi see nii ei ole ja sisendan endale, et suvi ongi puhkamiseks ja mitte enda äraväsitamiseks. Ja jällegi – see just ju ongi enamike inimeste unistus, et saaks puhata ja kiire ei oleks. Nokk kinni, saba lahti.

Teine asi on see meie neetud remont, mis ei taha ega taha edeneda. Rääkisime veebruaris firmaga, kes meile siin mitu asja teinud on ja kes pidi tulema paari nädala pärast meie trepikoda ehitama. Helistati kuu pärast, et sorri, meil läks paar töötajat ära ja et me vist ikka üldse ei saa tulla. Siis uurisime maad ja leidsime aprillis mehe, kes pidi juuni alguses ehitama tulema. Küll hingehinnaga, aga siiski. Juunis ta helistas, et saab tulla juuli teisel nädalal. Praegu kestab juba kolmas ja võite 3x arvata, kas meil siin ehitab keegi või ei. Abikaasa hakkas ise muidugi ka vaikselt pihta, aga meil käib siin ju kõik suure ringiga, st ta alustas trikojas viimase ja kõige suurema panipaiga koristamisest, mis on võtnud kõige muu elu kõrvalt üle nädala…

ilt on tehtud peale kolmepäevast koristamist. Ühel hetkel teatas abikaasa võidurõõmsalt, et ta jõudis välja 70ndate algusesse! 😀

Siis avastasime, et me ei saagi suuri asju lammutama hakata, sest puukuuris pole ruumi vanade laudade jm sodi ladustamiseks-saagimiseks ja üldsegi saabub kohe 15 ruumi küttepuid, mis tuleb ka kuuri panna, nii et hakkasime puukuuri koristama ja tegime sinna ruumi ning lõime süsteemi. Äkki on nüüd lõpuks ikka suurem osa vanadest kastidest-pinkidest-sodist ja eelmise suve ehitustööde kraamist koristatud-saetud ja likvideeritud. Aga seda kõike tegime 3 päeva. Jumal tänatud, et lapsed on juba nii suured, et saime suurt osa sellest koos nendega teha. Aga ikkagi on tunne, et kogu aeg nagu teeme midagi, aga valmis miski ei saa ja ühtegi silmaga nähtavat tulemust ei ole kuskile tekkinud.

Õnneks on aiaga praegu üsna rahulik ja heakord päris ilus. Muru ei kasva enam nii kiiresti, ämm aitas lillepeenrad ja aiamaa korda teha ja saab täitsa mõnuga ringi vaadata. Seda enam tahaks hooga remonti teha ja maja ka ometi viisakamasse vormi saada, et poleks piinlik ja paha oma olematu siseviimistluse tõttu. See-eest on meil paljude muude asjadega hästi ja närvilisuse mõttes on elu üks meeldivamaid suvesid, nii et kui aeg-ajalt telekat ei vaataks ja sotsiaalmeediat ei külastaks, võiks suured linnad ja ülerahvastatud kohad ja ülemaailmsed probleemid täitsa ära unustada. Nii et hakka või uskuma, mida isa eluaeg rääkinud on, et maal kulgeb aeg teistmoodi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s