Kevad 2018 VS kevad 2019

Olen siin mitu korda mõelnud ja võrrelnud, kui palju on see kevad lihtsam eelmisega vôrreldes, peamiselt lastega seoses ja üldse olmeliselt. Eks nüüd ole lisandunud töölkäimine, aga mulle tundub, et see sobib mulle paremini ja ma olen kokkuvõttes vähem stressis kui lastega kodus olles, kuigi aeg-ajalt väsimus ikka kuhjub ja unistan ajast, mil ma veel tööl ei käinud.

Peamised muutused on minu arvates selles, et mõlemad lapsed on jalgadel ja ma iga päev lihtsalt mõtlen, et appi kui hea! Nad liiguvad ise, ma ei pea kedagi tassima ega kellegagi teki peal istuma, samal ajal kui tööd üle pea kasvavad. Kóige rohkem vihastabki mind tegevusetus ja niisama vahtimine, lähen kohe vihaseks. Praegune elurütm on nii mõnus selles osas, et kui töölt-lasteaiast tuleme ja ilm ilus on, siis jääme lastega kohe õue (sest nende riietamine on päeva närvesöövaim osa ja seda ei tee keegi vabatahtlikult) ja teeme aias vajalikke töid ning lapsed asjatavad omi asju ja vahepeal ‘aitavad’ meid. No näiteks oli ju paar vägagi vajalikku vihmapäeva, nii et hakkas pihta võilillehooaeg ja oleme see nädal vist igal õhtul niitnud. Valmis on meie sissesõidutee, mis omakorda tähendab, et tuleb täita ja tasandada teeääred ning muidugi saan siis sinna istutada uued lilled 😁 Ühtlasi kestab edasi mu aiapalavik ja olen veel paar uut lillepeenart teinud, sest sain vanaemalt 140 nartsissisibulat ja need tuli ju kõik viimseni maha panna. Praegu on ootamas veel ainult üks poolik püsilillepeenar ja siis pean ennast sundima joont alla tõmbama, sest keegi peab neid kõiki hooldama ka. Tegemata on ka kogu aiamaa peale ühe peenra, sest külvamiseks on külm olnud, aga nüüd nädalavahetusel plaanin ämma ära kasutada ja teeme ehk selle töö ka ära.

Vanaema aiast kaevatud need kõige paremad ja ilusamad vanad nartsissisordid

Aga et jõuda tagasi laste juurde, siis tõesti on megatore, et nad mõlemad muudkui asjatavad koos meiega ringi ja teevad õues lihtsalt kõike võimalikku, nii et tuppa jõuame tihtipeale alles pool 8, kui on vaja kiiresti-kiiresti midagi süüa organiseerida ja ongi lastel pesu- ja magamaminekuaeg. Eelmisel kevadel pidi üks lapsevanem olema roomava lapsega teki peal (kus ta ka enam püsida ei tahtnud), samas kui kahene ei püsinud sellesama teki peal eales rohkem kui 10 minutit, nii et pidevalt oli nende jaoks kahte lapsevanemat vaja ning tööd ei saanud kumbki teha. Või siis sai last kõhu peal tassida või kärusse panna, üheski ta kuigi pikalt olla ei tahtnud. Just meenutasime, et oli hetk, kus olime olnud maal vist juba 5 päeva ja selle ajaga ei olnud isegi niitmisega ringi peale saanud… tol ajal ei käinud veel kumbki laps lasteaias ning suurema harjutamine oli üks rist ja viletsus ning kevadel me seda käppa ei saanudki. Õnneks väiksemaga sellist probleemi ei olnud ja praegu käivad mõlemad hea meelega lasteaias, nii et kui vahel õnnestub töölt varem koju saada, jõuab enne lastele järeleminemist tund või paar endalegi näpistada 😉 Ka praegu lõpetan seda postitust ihuüksi kodus olles ja terrassil vaikust ja päikest nautides. Täielik bliss!

Meeeeeletu erinevus eelmise kevade ja poole suvega on ikkagi ka vannitoa olemasolu. Siiani mõtlen, et kuidas me küll ilma hakkama saime?! Ükspäev oli hetk, kus õuest mullatöödelt tulles tahtsid 3/4 pereliikmetest korraga duši alla ja ütlesin, et peab ikka ruttu teist vannituba ehitama hakkama, aga siis taipasin ise ka, et mulle on #firstworldproblems pähe hakanud. Vannituba küll siiski tuleb, aga ei ole unustatud, et veel aasta tagasi polnud meil üldse toas pesemisvõimalust ja pidime iga päev sauna kütma. Või noh, ainult nendel päevadel, kui ennast pesta tahtsime 😁, aga ilmad olid kuumad ja higistamaajavaid töid palju, nii et siiski pea iga päev.

Ning see õudne kolimine! Eelmisel kevadel ju tühjendasime kogu maja vanast jurast ja mööblist ja samal ajal üritasime enda asju siia mahutada. Oh kui palju ma unistasin sellest, et oleksime saanud kolida tühja ja uude majja ning see kellegi teise vanades asjades sorteerimine viskas/viskab ikka meeletult üle vahepeal. Nüüdseks on majas veel mõni üksik sahtel ja üks panipaik sorteerimata, aga see ei sega elu ega riiva silma ja ootab motivatsiooni. Endiselt naudin ka ühes kohas elamist, pakkimise ja kulgemise meeletu vaev ei ole meelest läinud. Vahel nt minu vanemate juurde pakkides, kuhu on sisuliselt ainult vahetusriided vaja võtta, tänan ikka kõrgemaid jõude, et ma ei ürita laste kõrvalt maamaja pidada vaid elame ühes kohas – iga kord poole elamise vedamine, külmkapp tühjaks, elektriseadmed välja, tuba enam-vähem korda jne – huuuuhhh! Pluss meil on pooled nädalavahetused vabad, mis muidu läksid sinna alla, et ‘sry me oleme maal ja töötame ennast ogaraks, et siis linna tagasi tulla’. Muidugi on siin niivõrd vähe sotsiaalseid tegevusi ja üritusi, nii et pole selle ajaga midagi peale hakata 😂 Nokk kinni, saba lahti. Eks suvepoole kolib aina rohkem elu maale ja ka Peipsi ääres hakkab pidevalt midagi toimuma, nii et läheb kindlasti põnevamaks.

Uudistest nii palju, et meie terrassi põrandaosa on valmis, aga kuna sinna ei vii veel ei ust ega treppi, siis on ta hetkel rohkem lava eest 😀 mis ei sega meil muidugi seal peal istumast ja lastel jooksmast – miskipärast on seal peal palju ägedam joosta kui muru peal. Järgmisel nàdalal tööd jätkuvad.

Leia pildilt väike abiline 😁

Kokkuvõtteks võib vist öelda, et kuigi vahepeal tundus, et midagi ei toimu ja mis me üldse tehtud oleme saanud, siis aasta jookusl on tegelikult ikka megalt muutusi olnud – tuleb ainult osata neid märgata! Ja talvine remondialane hingetõmme oligi võibolla hea, sest nüüd on sellevõrra rohkem motivatsiooni tegutseda.