Maaelu taak

Kuigi ilmad on praegu uskumatult soojad, siis on suvi peaaegu läbi ja aeg jälle tööle minna. Isegi õpetajaameti kolm suurt plussi juuni-juuli-august saavad ükskord otsa… Sel aastal on selline huvitav lugu, et suvehooaja lõppemine ei tundugi minu jaoks kui maailma kõige kurvem asi, sest maal elades on suvel ikka väga palju tööd ka ja tunne on, et seda kõike on liiga palju ja ei jaksa ja ei taha enam.. Kadunud on kevadine aiapalavik ja see on asendunud see väsimusega. Tegelikult ei ole mul siin mingeid suuri põllumaid ega meeletut niitmist, aga kuna pea kõik õuetööd on üksinda minu teha (sh niitmine, puude ja mulla vedamine, kaevamine), siis on see suve jooksul ikka päris palju kurnanud ja vahel tervitan vaikse kergendusohkega mõnda vihmast õhtut, kui ei ole “kohustust” õue minna. Ilmselgelt mulle ikka veel meeldib oma aed ja aias töötamine ja omale toidu kasvatamine ja ma olen täiesti kindel, et kui paar kuud midagi õues teha ei ole saanud, siis hakkan nagu mu 70a naabrinaine juba jaanuaris rääkima, kuidas hirmsasti tahaks midagi istutada 😀 Lihtsalt vahel on tunne, et kõiki töid on liiga palju ja tahaks, et oleks nt 3 suurt venda, kes tuleks ja aitaks mõne minu jaoks ülisuure töö mängleva kergusega ära teha…

20190817_161448
Mu ilus taastatud puidust vertikaalne aed 🙂 

Praegu on käimas veel ka eriti “tüütu” saagikoristus – valmis on kõik mu põllulapilt ja õunad-ploomid-marjad.. Okei, marjad on nüüdseks juba korjatud ja ega mul neid siin eriti polegi – põõsad on meeletult vanad ja neist päriselt korjata annab vaid ühelt tikrilt, ülejäänud annav20190825_234746ad vaid lastele nokkimise jagu.. Eks olen neid siit ka vaikselt välja kaevanud, aga kõiki korraga ei luba kõrgemad jõud, peab ikka veel paar aastat nende vanadega venitama, kuni uued istutatud põõsad ka kandma hakkavad. Õunapuudega on sama – allesjäänud kaks õunapuud on vanad ja õunad eriti süüa ei kõlba ning uued kannavad veel väga vähe. Mida on igal aastal aga meeletult, on ploomid, sel aastal lausa nii palju, et üks puu on kolm korda murdunud. Kuna neid on oma tarbeks ilmselgelt liiga palju, siis käingi mööda tuttavaid ja pakun kõigile ploome, sest kahju on lasta neil puu all mädaneda ning ega see on inetu ka, kui puualune koledaks läinud ploome täis on. Eks oma tarbeks olen ikka sügavkülma ka pannud ja sööme nii palju, kui jaksame. Siiski on see üks tüütu koorem kaelas – jälle on puualused täis ja ma ei viitsi ega ei jaksa neid korjama minna ning kõigil kohalikel on neid omalgi… Selles mõttes ma isegi ei ole kurb, et puu murdus, kuna nii on ehk edaspidi tööd nendega natuke vähem. Sügisel tuleb neid oluliselt tagasi ka lõigata, sest puud on liiga suured, aga ma kardan, et sellega on nagu seitsmepealise lohega, et siis saavad kasvamisega veel eriliselt hoogu juurde… 

No ja siis on veel see remont, mis edeneb minu jaoks liiga aeglasel sammul. Mäletan, kuidas me Tartu köögis remonti tehes tõime vanad kapid siia ja paigaldasime siia kööki kraanikausi, mis oli ja on muidugi ääretult vajalik ja tõesti ei oleks mõtet olnud siia kohe ideaalset kraanikausikappi paigaldada. Aga igatahes tegime nalja, et raudselt saame nende Tartu vanade kappidega veel 10 aastal elada. Praegu see enam nii naljakas ei olegi, sest minu ultimaatumist, et enne siiakolimist peab mul kind-las-ti olema korralik köök, on saanud see, et teen juba üle aasta igapäevaselt mingitest vanadest juppidest kokkuklopsitud köögis süüa ja ma ei näe, et see lähimal ajal muutumas oleks. Jah, tegutseme vaikselt edasi ja kunagi see aeg tuleb, aga määramatus ja üliaeglane tempo ajavad mind vihale. Seda enam, et nüüd on ju käes jälle tööaeg ja kui enne segasid peamiselt lapsed ja sai midagigi tehtud, siis nüüd pole me enam füüsiliselt koduski, et remontida ja õhtuks oleme lihtsalt väsinud ning on vaja lastega kõik tavalised protseduurid teha pluss võiks nendega niisama ka aega veeta, sest päevase aja on nad ju pidevalt lasteaias. Ohh seda elukest küll, ei ole hetkel suurt entusiasmi ei remondi ega millegi osas. Kõige suurem mott on hoopis uuesti tööl, kus saab vahelduseks jälle oma pead kasutada ja kus mul on sellest õppeaastast oma “kabinet” ehk koduklass ja vorbin omale töökavasid ja mänge jm teha ning sisustan klassiruumi. Aga eks kõik tegevused käivadki lainetena ja kui läheb esimene töövaimustus üle, küllap siis hakkan siin kodus ka asju rohkem tagant surkima ning ehitame jõudumööda oma maja edasi.

Lõpetuseks üks tore suvikõrvitsapilt, sest tegelikult on ikkagi tore ka oma aiamaalt ämbritäie söögikraamiga tagasi jalutada, lihtsalt vahepeal tahaks jalad seinale panna ja puhata, nii et samal ajal midagi valmis kasaab. Aga teist tööd tehes puhkad esimesest?

20190820_190526

Advertisements

Aeg

Võiks ikka kirja saada, mida muud peale terrassi, mida me sisuliselt isegi ei ehitanud ise, me siin oma elukesega teinud oleme.

Ega midagi nii suurt ja vapustavat muidugi kirja panna polegi. Kuna lasteaed on kinni ja meil kaks väga aktiivset poissi iga päev ja kogu aeg kantseldada, siis võtab see päris palju aega, lisaks kogu perele 3x päevas söögivalmistamine ja sellega kaasnev koristamine ja muud olmelised tegevused. Nende lastega on üldse selline lugu, et pean endale pidevalt meenutama, kui palju lihtsam ja toredam meil nendega eelmise aastaga võrreldes on, nagu sai kirjeldatud selles postituses, et mitte vihastada, kui iga tegevust peab seitse korda pooleli jätma, enne kui sellega lõpuni jõuad või kui pidevalt mingi möll ja kraaklemine toimub. Sellest hoolimata on meil nendega maal elades ja lõputult õues toimetades kordades lihtsam kui oleks linnas ja ükspäev just arutasime abikaasaga, et me kumbki ei kujuta enam ettegi, et me veel korteris elaks. Ning nii äge on nendega käia ja oma põllult kurke korjata või vaarikaid otsima minna! See ongi tegelikult unistuste elu – oma käega omakasvatatud (mahe)toitu korjata ja suurem osa ärkveloleku ajast õues veeta.

Mu heledapäised maamehed 😍

Aga paraku ihkab hing ikka seda, mida ei ole. Kui keegi oskab õpetada, kuidas oma olemasoleva eluga statsionaarselt rahul ja õnnelik olla, siis võib häid nõuandeid jagada. Esiteks tundub suvi alati selline aeg, kui peaks just kui kogu elu ära elama ja pidevalt iga minut sisusatud olema, sest et vähemalt (sotsiaalmeedia põhjal) tundub, nagu kõigil teistel see nii oleks ja iga kord tunnen ennast sotsiaalselt läbikukkununa, kui meenutan, et meil on suve peale vaid mõni üksik kokkusaamine või meelelahutusüritus planeeritud ja ülejäänud aja lihtsalt kulgeme ja teeme asju jooksvalt. Teised kõik ju teevad selle ajaga ainult toredaid ja sisukaid asju ja kui ma suvel KÕIKE ei tee, kas siis peab terve aasta ootama, et neid uuesti saaks teha? Tegelikult muidugi see nii ei ole ja sisendan endale, et suvi ongi puhkamiseks ja mitte enda äraväsitamiseks. Ja jällegi – see just ju ongi enamike inimeste unistus, et saaks puhata ja kiire ei oleks. Nokk kinni, saba lahti.

Teine asi on see meie neetud remont, mis ei taha ega taha edeneda. Rääkisime veebruaris firmaga, kes meile siin mitu asja teinud on ja kes pidi tulema paari nädala pärast meie trepikoda ehitama. Helistati kuu pärast, et sorri, meil läks paar töötajat ära ja et me vist ikka üldse ei saa tulla. Siis uurisime maad ja leidsime aprillis mehe, kes pidi juuni alguses ehitama tulema. Küll hingehinnaga, aga siiski. Juunis ta helistas, et saab tulla juuli teisel nädalal. Praegu kestab juba kolmas ja võite 3x arvata, kas meil siin ehitab keegi või ei. Abikaasa hakkas ise muidugi ka vaikselt pihta, aga meil käib siin ju kõik suure ringiga, st ta alustas trikojas viimase ja kõige suurema panipaiga koristamisest, mis on võtnud kõige muu elu kõrvalt üle nädala…

ilt on tehtud peale kolmepäevast koristamist. Ühel hetkel teatas abikaasa võidurõõmsalt, et ta jõudis välja 70ndate algusesse! 😀

Siis avastasime, et me ei saagi suuri asju lammutama hakata, sest puukuuris pole ruumi vanade laudade jm sodi ladustamiseks-saagimiseks ja üldsegi saabub kohe 15 ruumi küttepuid, mis tuleb ka kuuri panna, nii et hakkasime puukuuri koristama ja tegime sinna ruumi ning lõime süsteemi. Äkki on nüüd lõpuks ikka suurem osa vanadest kastidest-pinkidest-sodist ja eelmise suve ehitustööde kraamist koristatud-saetud ja likvideeritud. Aga seda kõike tegime 3 päeva. Jumal tänatud, et lapsed on juba nii suured, et saime suurt osa sellest koos nendega teha. Aga ikkagi on tunne, et kogu aeg nagu teeme midagi, aga valmis miski ei saa ja ühtegi silmaga nähtavat tulemust ei ole kuskile tekkinud.

Õnneks on aiaga praegu üsna rahulik ja heakord päris ilus. Muru ei kasva enam nii kiiresti, ämm aitas lillepeenrad ja aiamaa korda teha ja saab täitsa mõnuga ringi vaadata. Seda enam tahaks hooga remonti teha ja maja ka ometi viisakamasse vormi saada, et poleks piinlik ja paha oma olematu siseviimistluse tõttu. See-eest on meil paljude muude asjadega hästi ja närvilisuse mõttes on elu üks meeldivamaid suvesid, nii et kui aeg-ajalt telekat ei vaataks ja sotsiaalmeediat ei külastaks, võiks suured linnad ja ülerahvastatud kohad ja ülemaailmsed probleemid täitsa ära unustada. Nii et hakka või uskuma, mida isa eluaeg rääkinud on, et maal kulgeb aeg teistmoodi.

Terrass – kokkuvõte

Võtan ennast juba pikemat aega kokku, et midagi kirja saada, kuidas meie maaelu kulgeb, aga aeg läheb mingi müstilise kiirusega ja nii ta on. No vähemalt mõned terrassipildid suudan ikka siia lisada, kui muud ei saa 😀

Meie terrass on nüüdseks ammu valmis. Kahjuks ei saanud ma igatsetud ust terrassile enne jaanipäeva, mida sel aastal terrassi sisseõnnistamiseks üsna suurejooneliselt tähistasime, aga praeguseks on see olemas ja ikka nii mugav on, ilust rääkimata. Kogu terrassi ehitamisel lähtusime sellest, et seda maksimaalselt mugav kasutada oleks, mis minu jaoks tähendab seda, et toast ja soovitatavalt otse köögist oleks terrassile ligipääs ja seda nüüd ka on. Juba aastaid tagasi sai sellise ideega terrassi ukse koht paika pandud ja nüüdseks võib öelda, et nii õige otsus oli! Kui terrass asub kuskil köögist kaugel ja vahepeal peab söökide ja nõudega seitsmest uksest ja trepist ronima, siis no ei viitsi seda lauda ikka naljalt õue katta, aga praegu ei ole see mingi probleem ja kui vähegi ilma on, sööme ka niisama oma perega õues. Ja tihti näiteks näksime õues või pidasime ükspäev laadalt tulles terrassipikniku ja ikka väga mõnus on. Ukse ümber tuleb veel liistud panna ja paar taimeideed on ka, aga need on juba pisiasjad.

20190619_201236-1

Muide meil rõdu siiski ei tule, sest see sai planeeritud terrassi katusest lähtuvalt, aga kuna ehituse käigus sai otsustatud, et katus tuleb ainult poolele terrassile, siis jõudsime järeldusele, et see ei sobiks enam. Ja no saamegi allesjäänud rahaga midagi muud teha või teeme rõdu hoopis teisele poole vms. Selle unistuse teostus ei olnud niiehknaa praegusesse aega planeeritud vaid pigem selline tulevikuvisioon, kui kogu maja remonditud on. Terrassi katuse muide tegime pärast pikka otsustusprotsessi mitteläbipaistvast plastist. Esiteks tahtsime kuumal suvepäeval siiski varju saada, seega välistasime läbipaistva, ning teiseks pleki alune pidi maru kuumaks minema. Läbipaistva kahjuks rääkis veel see, et see pidavat päris koledaks minema ajapikku. Plasti kahjuks räägib see, et ei ole teada, kuidas see talvel maja pealt langevat lund kannatab, aga eks seda saame siis näha, kui see aeg käes on. Praegu oleme valikuga rahul, sest kui päike lagipähe paistab, on ikka soov natuke varju saada ja samas saab ka alati päikese kätte istuda. Paigaldamisel on ka vihmaveetorud.

20190619_201633

Oleme pidanud terrassil väga mitu mõnusat olengut ja ei kujuta enam maja- ega maaelu ilma terrassita üldse ette – väga hea meel on, et see sai ära tehtud ja et isa nõu ja jõuga meid päästma tuli 🙂

20190619_201355

Kaua tehtud kaunikene

Tahtsin teiega jagada mõnda pilti – meie terrass hakkab kuju võtma! Põhikonstruktsioonid on valmis ja esimesed amplidki riputatud.

received_806496779747942.jpeg

Tulemus on ikka väga ilus, eriti fännan treppi. Puudu on veel katusematerjal, aga kuna me pole ikka päris kindlalt otsustanud, kas jääb plekk või läbipaistev, siis natuke seisab ehitus otsustamatuse taga. Ja selle taga, et abikaasa saaks tööde kõrvalt aega materjalid ära tellida. Siinkohal võib ka avaldada arvamust erinevate katusematerjalide poolt või vastu! Järgmisel nädalal ehk saabub uks, nii et siis saab ka toast otse välja käima hakata, kuigi kasutame terrassi ilma uksetagi küllalt aktiivselt. Selleks tuleb muidugi fassaadi auk teha ning toas ka sein lahti võtta, nii et kindlasti saab olema palju möllu ja tolmu jm. 

Vahepeal sai lõpuks-lõpuks valmis ka meie vannitoa valamukapp, nii et “kõigest” 10 kuud peale vannitoa valmimist on seal lõpuks kraanikauss! Õnneks on tulemus ootamist väärt olnud 🙂

20190526_074452

Alles nüüd tulevad esile need ilusad plaadid seina peal ja ka põrandal tunduvad nad ilusamad kui enne 😀 Aga kuna asjad said tehtud vales järjekorras, siis ei sobi ülemine kapp alumisega, nii et ilmselt lasen selle uuesti teha – praegu on ainult aja küsimus, kui keegi oma pea sinna nurga vastu väga valusalt ära lööb. Kraanikausi all on väljatõmmatav ratastel mustapesukast – ülimugav ja ilus lahendus, aitäh, Pinterest! 😀

Kevad 2018 VS kevad 2019

Olen siin mitu korda mõelnud ja võrrelnud, kui palju on see kevad lihtsam eelmisega vôrreldes, peamiselt lastega seoses ja üldse olmeliselt. Eks nüüd ole lisandunud töölkäimine, aga mulle tundub, et see sobib mulle paremini ja ma olen kokkuvõttes vähem stressis kui lastega kodus olles, kuigi aeg-ajalt väsimus ikka kuhjub ja unistan ajast, mil ma veel tööl ei käinud.

Peamised muutused on minu arvates selles, et mõlemad lapsed on jalgadel ja ma iga päev lihtsalt mõtlen, et appi kui hea! Nad liiguvad ise, ma ei pea kedagi tassima ega kellegagi teki peal istuma, samal ajal kui tööd üle pea kasvavad. Kóige rohkem vihastabki mind tegevusetus ja niisama vahtimine, lähen kohe vihaseks. Praegune elurütm on nii mõnus selles osas, et kui töölt-lasteaiast tuleme ja ilm ilus on, siis jääme lastega kohe õue (sest nende riietamine on päeva närvesöövaim osa ja seda ei tee keegi vabatahtlikult) ja teeme aias vajalikke töid ning lapsed asjatavad omi asju ja vahepeal ‘aitavad’ meid. No näiteks oli ju paar vägagi vajalikku vihmapäeva, nii et hakkas pihta võilillehooaeg ja oleme see nädal vist igal õhtul niitnud. Valmis on meie sissesõidutee, mis omakorda tähendab, et tuleb täita ja tasandada teeääred ning muidugi saan siis sinna istutada uued lilled 😁 Ühtlasi kestab edasi mu aiapalavik ja olen veel paar uut lillepeenart teinud, sest sain vanaemalt 140 nartsissisibulat ja need tuli ju kõik viimseni maha panna. Praegu on ootamas veel ainult üks poolik püsilillepeenar ja siis pean ennast sundima joont alla tõmbama, sest keegi peab neid kõiki hooldama ka. Tegemata on ka kogu aiamaa peale ühe peenra, sest külvamiseks on külm olnud, aga nüüd nädalavahetusel plaanin ämma ära kasutada ja teeme ehk selle töö ka ära.

Vanaema aiast kaevatud need kõige paremad ja ilusamad vanad nartsissisordid

Aga et jõuda tagasi laste juurde, siis tõesti on megatore, et nad mõlemad muudkui asjatavad koos meiega ringi ja teevad õues lihtsalt kõike võimalikku, nii et tuppa jõuame tihtipeale alles pool 8, kui on vaja kiiresti-kiiresti midagi süüa organiseerida ja ongi lastel pesu- ja magamaminekuaeg. Eelmisel kevadel pidi üks lapsevanem olema roomava lapsega teki peal (kus ta ka enam püsida ei tahtnud), samas kui kahene ei püsinud sellesama teki peal eales rohkem kui 10 minutit, nii et pidevalt oli nende jaoks kahte lapsevanemat vaja ning tööd ei saanud kumbki teha. Või siis sai last kõhu peal tassida või kärusse panna, üheski ta kuigi pikalt olla ei tahtnud. Just meenutasime, et oli hetk, kus olime olnud maal vist juba 5 päeva ja selle ajaga ei olnud isegi niitmisega ringi peale saanud… tol ajal ei käinud veel kumbki laps lasteaias ning suurema harjutamine oli üks rist ja viletsus ning kevadel me seda käppa ei saanudki. Õnneks väiksemaga sellist probleemi ei olnud ja praegu käivad mõlemad hea meelega lasteaias, nii et kui vahel õnnestub töölt varem koju saada, jõuab enne lastele järeleminemist tund või paar endalegi näpistada 😉 Ka praegu lõpetan seda postitust ihuüksi kodus olles ja terrassil vaikust ja päikest nautides. Täielik bliss!

Meeeeeletu erinevus eelmise kevade ja poole suvega on ikkagi ka vannitoa olemasolu. Siiani mõtlen, et kuidas me küll ilma hakkama saime?! Ükspäev oli hetk, kus õuest mullatöödelt tulles tahtsid 3/4 pereliikmetest korraga duši alla ja ütlesin, et peab ikka ruttu teist vannituba ehitama hakkama, aga siis taipasin ise ka, et mulle on #firstworldproblems pähe hakanud. Vannituba küll siiski tuleb, aga ei ole unustatud, et veel aasta tagasi polnud meil üldse toas pesemisvõimalust ja pidime iga päev sauna kütma. Või noh, ainult nendel päevadel, kui ennast pesta tahtsime 😁, aga ilmad olid kuumad ja higistamaajavaid töid palju, nii et siiski pea iga päev.

Ning see õudne kolimine! Eelmisel kevadel ju tühjendasime kogu maja vanast jurast ja mööblist ja samal ajal üritasime enda asju siia mahutada. Oh kui palju ma unistasin sellest, et oleksime saanud kolida tühja ja uude majja ning see kellegi teise vanades asjades sorteerimine viskas/viskab ikka meeletult üle vahepeal. Nüüdseks on majas veel mõni üksik sahtel ja üks panipaik sorteerimata, aga see ei sega elu ega riiva silma ja ootab motivatsiooni. Endiselt naudin ka ühes kohas elamist, pakkimise ja kulgemise meeletu vaev ei ole meelest läinud. Vahel nt minu vanemate juurde pakkides, kuhu on sisuliselt ainult vahetusriided vaja võtta, tänan ikka kõrgemaid jõude, et ma ei ürita laste kõrvalt maamaja pidada vaid elame ühes kohas – iga kord poole elamise vedamine, külmkapp tühjaks, elektriseadmed välja, tuba enam-vähem korda jne – huuuuhhh! Pluss meil on pooled nädalavahetused vabad, mis muidu läksid sinna alla, et ‘sry me oleme maal ja töötame ennast ogaraks, et siis linna tagasi tulla’. Muidugi on siin niivõrd vähe sotsiaalseid tegevusi ja üritusi, nii et pole selle ajaga midagi peale hakata 😂 Nokk kinni, saba lahti. Eks suvepoole kolib aina rohkem elu maale ja ka Peipsi ääres hakkab pidevalt midagi toimuma, nii et läheb kindlasti põnevamaks.

Uudistest nii palju, et meie terrassi põrandaosa on valmis, aga kuna sinna ei vii veel ei ust ega treppi, siis on ta hetkel rohkem lava eest 😀 mis ei sega meil muidugi seal peal istumast ja lastel jooksmast – miskipärast on seal peal palju ägedam joosta kui muru peal. Järgmisel nàdalal tööd jätkuvad.

Leia pildilt väike abiline 😁

Kokkuvõtteks võib vist öelda, et kuigi vahepeal tundus, et midagi ei toimu ja mis me üldse tehtud oleme saanud, siis aasta jookusl on tegelikult ikka megalt muutusi olnud – tuleb ainult osata neid märgata! Ja talvine remondialane hingetõmme oligi võibolla hea, sest nüüd on sellevõrra rohkem motivatsiooni tegutseda.

Aiapalavik

Viimastel nädalatel on mind tabanud meeletu aiapalavik – näpud nii kohutavalt sügelevad, et kaevan-istutan-kastan ja haun plaane, kuidas asjad võiks paremini olla. Tegemiste hulka on kuulunud ka nt kahe liivahunniku koondamine ühte, uude ja suuremasse liivakasti ning vana kasti kohandamine tõstetud peenraks. Olin just lugenud Kodu&Aiast, kuidas tõstetud peenraid teha (põhja multš ja/või lehed ning siis muld) ning kuna vana liivakasti oli kahju laiali lammutada, saigi see aiamaa nurka veetud ja sinna otsustasime teha tõstetud maasikapeenra kuu- ja metsmaasikatele. Ja vaatame, ehk mahub veel midagi. Isa tehtud kastist, mis meil Tartus oli, tegin sama süsteemi alusel tänava äärde lillekasti ja kuigi tahan soojemate ilmade saabudes sinna veel taimi juurde istutada, siis olen tulemusega rahul 🙂

20190419_130120

Taimedega on selline lugu, et suurema osa vanadest lillepeenardest tahaksin ümber kujundada, sest minu jaoks on need ebaloogilises kohas ja mittesüsteemsed. Ning nõuavad liiga palju tööd – minu lillepeenrad peavad kõik olema ääristatud ja millegagi kaetud. Siiani olen kasutanud oksamultši, mida me viimased paar aastat ise oma oksapurustajaga teinud oleme, aga nüüd kõige uuema peenra tahan katta kivikillustikuga. Sest et miks ka mitte? Ühtlasi olen hakanud ise lilli ette kasvatama. See polnud mul otseselt plaanis, aga kuna naabrinaine pakkus, sest tal jäi üle, siis ma ei suutnud keelduda. Peaks õppima, et kõike, mis tasuta pakutakse, ei pea alati vastu võtma! Aga no lilled on ju ilusad ja mul näpud sügelevad, nii et nii ta läks. Ja kuna koolist sain ma ka tomatitaimi ja naabrinaiselt veel ka jääsalatit, siis ongi mu kõik aknaalused lauad praegu taimelavad. Did not see this coming! Loodetavasti on mul siis vähemalt suvel kogu aed nagu lillemeri 😀

taimed

Tähelepanelikumad ehk märkasid esimesel pildil suurt mullahunnikut – meie sissesõidutee ehitus on alanud! Kopp valmistas pinnase ette ning panime paika truubitoru (maja ümbritseb kraav) ja kopp kooris ühtlasi ka sissesõiduteelt mulla ära, et selle saaks korralikult killustikuga täita. Hetkel ootamegi killustiku taga. No ja kõrvalproduktina on meil siis kohutav kogus mulda aias. Positiivse poole pealt on see ilus must muld, kuigi muidugi okste jm-ga segamini, ning seda saab kasutada igasuguste ebatasasuste tasandamiseks ja istutamisel. Negatiivse poole pealt on seda ilgelt palju, nii et peale leidma mingi viisi, kuidas see mehaaniliselt laiali vedada. Poole ämbri kaupa olen seda juba istutamistel jm ka kasutanud, aga sellise tempoga on see muld meil 10 aastat aianurgas.

20190414_142322
Sissesõidutee garaaži eest vaatega tänavale. Taamal paistmas meie “uusarendus”

Too kaevamisepäev algas veel kusjuures suure kuuse alumise okste lõikamisega, nii et ma sain ka elus esimest korda mootorsaega saagimist proovida. Päris äge oli! Tahan seda kindlasti kunagi veel teha. Õnneks ootavadki need suured oksad alles õue peal väiksemaks saagimist, seega tööpõldu on. Nii et vaatamata mu pingutustele on õuepealne meil praegu ilusast kaugel – tee-ehitus, erinevate kuhjatiste alt välja tulnud mullalaigud ja ümberistutamised. Täna sain veel vanaema juurest endale uue rabarberijuurika (vana jäi mullahunniku alla ja oli vales kohas niiehknaa) ja nurmenukke, nii et homme tuleb neile ka koht leida. Ja vaheajal loodaks esimesed peenrad redisele jm teha.

Vahepeal mõtlen, et olen kogu selle aiandusega ikka täitsa ära pööranud – no kust selline vajadus tuleb?! Samas on see nii mõnus ja loomulik ise oma kätega midagi teha ja kasvatada ning lisaks saab suuremat osa neist tegevustest koos poistega teha, nii et kõik just kui võidavad. Seni on üks mu suuremaid hobisid olnud käsitöö, aga laste kõrvalt on suurem osa sellest suhteliselt võimatu, nii et vahepeal polegi mul nagu midagi teha olnud ja siis muutun üsna kiiresti pahuraks. Aga nüüd on aiandus vähemalt hetkel mu südame vallutanud ja olen uutest taimedest ja kõigest megalt elevil.

Ühtlasi õppisin hiljuti tänulik olema selle eest, kui korras on tegelikult meie majaümbrus ja et tegelikult on vaatamata siseviimistluse puudumisele meil vägagi elatav maja. Ega see majaümbrus muidugi iseenesest tekkinud ei ole – tegime selle nimel ikka aastaid eelnevalt tööd, vähendasime võsa, võtsime puid maha ja kohendasime kõrvalhooneid, et siiatulles saaks hakata intensiivselt majaga tegelema. Nii et etteplaneerimine tasub ennast täiega ära ja olen õnnelik, et me ei pidanud tühja koha pealt alustama.

Elevile ajab ka see, et nii kui saabuvad materjalid, läheb päriselt-päriselt lahti meie terrassi ja rõdu ehitus. Rõdu ei olnud küll otseselt planeeritud nii kohe teha, pigem oli see selline unistus, mis võibolla täitub 5+ aasta pärast, aga kuna nähtavasti ei saa seda hiljem enam terrassikatuse peale ehitada (loogiline tegelt), siis teeme selle ka kohe. Ja rõdu ehituse käigus soojustame vintskapi ja vahetame sealse vana akna soojapidava ukse vastu, nii et päris ainult ilu pärast see nüüd ka ei ole, ikka praktilisus ka. Ning siis saab paigaldada ka ülemisele korrusele õhksoojuspumba! Ja kuna selle suve üks olulisemaid asju on ülemise korruse soojapidava(ma)ks saamine, siis on see oluline lisandus. Ilmselgelt on mu peas terrass ja rõdu ammu lillekastide ja amplitega üle küllatud ning ka salatit ja maitsetaimi kavatsen terrassil kasvatama hakata. Ohhh, kuidas ma seda juba ootan! Vahepeal küll mõtlen, et kas see nüüd siis ikka on loogiline ja mõistlik tööde järjekord, kus kõik toad on endiselt nõukogudeaegse remondiga, samas ehitame endale rõdu, aga kuna trepikoja ehituse töömehed hüppasid alt ära, siis isa halastas meile ja tuleb teeb meile vähemalt terrassi. Ja ega kahe kratist poisi kõrvalt polegi mõtet tube hullult ilusaks teha, niikuinii nad lammutavad ja rokkavad kõik ära, nii et elame siis ilusal terrassil ja õues, kuni poisid suuremaks saavad 😀

Kokkuvõtteks ütleks, et kuigi tegemisi on palju, siis on motivatsiooni hetkel veelgi rohkem ja see on väga äge – see talvine uimerdamine hakkas vägagi ajudele. Nii et jee-jee, meil asjad jälle liiguvad!

Kevad

Talv on selleks korraks nüüd läbi ja kevad ning aiatööd on täie hooga peale lennanud. Ega meil talvel eriti mingeid remonttöid ei toimunudki lõpuks – aeg läks kuidagi nii ära mu enda ja abikaasa uuele tööle, lastele ja igapäevatoimetustele. Ning tervis on ka natuke vingerpusse mänginud. Vähemalt tööalaselt ma tunnen ise küll juba, et on natuke kergem ja vähemalt inimesed tuttavad ning koolis töötamine on aidanud meeletult külaellu sisseelamisel. Ei kujutagi ette, kui ma ei oleks saanud niimoodi suurt osa kogukonnast tundma õppida. Pealegi on meil väga tore kool ja õpetajad, stressitase on eelmise töökohaga võrreldes ikka palju väiksem, nii et kuigi tööd on palju ja päris tihti jääb unetunde väheks, lähen ma siiski tööle pigem hea meelega. Ja see on suur asi.

Koolis toimub meil ka selline huvitav kaupade vahetus, et kui kellelgi jääb midagi üle, siis toob ta selle kooli ja saab oma kraamist lahti. Nüüd kevadel on selleks olnud mitmel korral taimed ja seemned, nt sain koolist redise-, salati- ja kurgiseemet ning tomati- ja salatitaimi. Aa ja sibulaid ja kasemahla 😁 Tomatid on muidugi selline huvitav nähtus, et kuigi ma tõeliselt armastan neid süüa, siis ei ole mul kasvuhoonet ja idee on need mõned tomatid oma tulevasel-potentsiaalsel terrassil ära kasvatada. Elame-näeme. Vähemalt terrassiuks on töösse antud, ehk ikka tuleb terrass ka. Nii igatsen seda juba ja pean kõiki tuleviku olenguid oma uuel terrassil! Aga kaubavahetuspunkti juures tuleb ära mainida, et sain niimoodi endale koolist ka kogemata teksad. Keegi oli kuskilt tellinud, aga ei sobinud, ja siis enne tagasisaatmist pakkus meile. God knows, et mu poodlemisvõimalused on olematud, nii et kasutasin võimalust ja sain püksid endale 😉

Kevade osas on ikka tunne sees küll, et jaksu ja teotahet on kuidagi rohkem. Viimase aja rütm on, et peale töölt-lasteaiast tulekut tegutseme vähemalt tunnikese õues, nii et praeguseks on juba peamine õueala riisutud ja muid nipet-näpet töid tehtud. Nädalavahetusel käisid meil ka minu vanemad abis ja vôtsime maha ühe iidse metsiku õunapuu ja uue sissesõidutee pealt võsa ning väetasime ja istutasime taimi jm. Suure lõkke tegime ka ja põletasime kohe oksad-lehed jm põletamisele kuuluvad asjad ära. Tule tegemine on minu jaoks kuidagi vabastav – paned oma oksad jm kraami hunnikusse ja saad neist igaveseks lahti. Linnas oli nii raske – haki oksi väiksemaks ja otsi kohta, kuhu viia ja lõpuks veel maksad sellele kõigele peale ka. Öäkk.

Súgisel istutasin ise kevadlillesibulaid ja kõik on ninad välja pistnud! Krookused istutasin ringiratast ümber õunapuu ja on meganunnud

Sissesõiduteega on meil muidu selline lugu, et praegu sõidame naabri krundi kaudu, aga kuna see pole väga hea lahendus ja meil on koht olemas, kuhu endale sissesõiduteed teha, siis oleme alati plaani pidanud omale isiklik tee teha. Ja kuna tundub, et praegu avanes selleks hea võimalus, siis õnnestub seda ehk ära kasutada. Nii äge!

Kuna mai keskel saab juba aasta, mil peamiselt siin elanud oleme (kuigi päris viimased asjad tõime Tartust ära alles juuli lõpus), siis on mitmed küsinud, et kas me kahetseme ka maale kolimist. Kindel vastus on EI, sest maal on ikkagi nii palju rohkem ruumi, avarust ja värskes õhus tegutsemisvõimalusi ning seda eriti lastega. Ja mul on palju paremad võimalused elada keskkonnateadlikku elu – osta kohalikelt inimestest kohalikku kaupa (nt mune ja kartuleid saan kohapealt, ootan juba imelist kurgi- ja tomatihooaega!) ning kastavatada ja korjata täpselt sellist toitu ja sellises koguses, nagu ma tahan. Ning inimesed on vastutulelikud ja sõbralikud ning see, et üksteist tuntakse on mu jaoks pigem boonus kui tüütu. Küll aga igatsen ma oma sõpru-tuttavaid, sest kuigi kolleegidega small-talkida on tore, siis päris sõpru näeme ikkagi oluliselt harvem kui varem ja tunnen puudust small-talkist kaugemale ulatuvast vestlusest. Seda kindlasti ka meie enda laiskusest, sest eks vahemaad ole meilegi tihti argument, samas on saanud ka üsna spontaanselt pikki vahemaid külaskäiguks läbida, nii et eks asi ole ikka pealehakkamises ka. Aga kuna maaelu on paljude jaoks just suvel atraktiivne, siis usun, et lähikuudel sotsiaalne pool ehk aktiviseerub ja meile siia jõuab ka rohkem külalisi kui pimedatel talvekuudel 🙂 Igatsen ka linnatänavatel jalutamist ja poodide kaubavalikut, kuigi eks ahvatluste puudumisel jääb ka rohkem raha alles, nii et plussid ja miinused, eks.

Mu Sipsikud ja kevadised veed

Egas midagi. Igasugustest remondialastest kavatsustest järgmine kord ja ehk on siis midagi selles valdkonnas juba jälle kirjutada. Teaseriks nii palju, et üks töö ootab hinnapakkumise ja pmst töömeeste taga ja üks tellimus on valmimisel, nii et oleme ennast ka käsile võtnud. Ja ausõna üritan kevade poole rohkem meie tegemistest märku anda!