Esimene talv oma majas

Talv 2018/2019 on ikka #sajanditalv, seda nii lumerohkuse kui temperatuuride tõttu, ja see on korralikult proovile pannud ka meie maja ja hoovi. Alustuseks on ju nädalate kaupa lund lükata saanud – käigurajad kõrvalhooneteni, hoovist välja ja autoga ümberkeeramise ruum. Abikaasa ostis meile kohe kaks lumelabidat ja need on ennast ikka korralikult sisse töötanud, sest puhkeaega pole nad õieti saanudki. Õnneks mulle kohutavalt meeldib lumi ja seega pole ka lumelûkkamine minu jaoks suur kohustus tundunud, pigem hea võimalus ennast natuke peale tööpäeva liigutada ja lastega värskes ôhus olla. Kuid pean siiski tunnistama, et kui siin vahepeal pea iga päev uut lund sadas, muutus see isegi minu jaoks veidi tüütuks ja nüüd on ikka kevadeootus juba täiega sees.

Suure lumekoormaga muutusid ohtlikuks ka paljude hoonete katused, sest sulades muutub lumi raskeks ja lamedamatel katustel, kust lumi alla ei vaju, on oht sisse langeda. Nii siis ronisin minagi ükspäev garaaži katusele ja lükkasin sealt suure hunniku lund alla ja vähemalt seni pole katusega õnneks midagi juhtunud.

Mis aga juhtus, oli see, et suure külmaga läksid jäässe meie torud. Ega ma nii täpselt seda torumajandust ei tunne kah, aga igatahes hakkasime ühel õhtul lapsi vannitama, aga mida ei tule, on soe vesi – kinni olid jäätunud torud vannitoa välisseinas, kus ei ole taga pidevat tarbimist. St sinna peaks tulema kraanikauss ja sealt torudest läheb vesi ka pesumasinasse, aga kuna ühtegi neist kraanidest polnud päeva jooksul kasutatud (kraanikaussi pole endiselt, pesu ei olnud paar päeva pesnud ja viimasest dušist oli ka pea 24h möödas), siis olidki torud jäässe läinud. Õues oli tol hetkel alla -20 kraadi… Pestud saime õnneks ikka, nii et soojendasime pliidi peal vett, aga muret kui palju. Abi saime järgmisel päeval torumehest, kes 135 euro eest meie torud mingi spets aparaadiga lahti sulatas. Kusjuures suurema osa summast moodustas sõit Tartust… säh sulle odavat elu maal. Edaspidi hoidsime suure külmaga tööl tsirkulatsioonipumpa (ärge küsige, miks see seni ei töötanud), mis peaks vett ringluses hoidma, aga mis vist ka ootab meie kraanikausi taga. Kraanikauss ise, muide, on nüüd olemas ja saime lõpuks oma valamukapi töösse anda, nii et lootust on ikka järgmiseks talveks see mure lahendada 😅

Odavast elust rääkides – koduküla juuksur küsib pesu, lõikuse ja kulmude värvimise eest 13 euri ja meestelõikus on 5 euri. Täiesti uskumatu ikka, linnas saad selle summa eest ehk korra tooli istuda 😂 ja juuksur jättis väga sümpaatse mulje, kavatsen kindlasti edaspidi seal käia ja kõik oma poisid ka sinna saata.

Talvega kaasneb muidugi ka kütmine, kuid õnneks mina ise sellega väga palju tegelenud ei ole – abikaasa töötab kodust ja tema tegeleb ka puude toomise ja suuremas osas kütmistega. Ma ise pole nii suur tulejumal ka, tihtipeale tekib tüdimus sellest lõppematust tööst (üldsegi vist meeldivad mulle kóige vàhem sellised lõppematuna näivad rutiinsed tööd nagu tuletegmine, söögitegemine, nõudepesu – tulemust just kui ei paistagi ja kohe vaja uuesti teha), aga Ingmar ütleb, see on osa tema päeva rutiinist ja annab hea võimaluse arvuti tagant tõusmiseks, nii et mõlemale meie süsteem sobib ✌ Õnneks sai suvel paigaldatud õhksoojuspump ja eks see ikka teeb ka elu kergemaks – kui oleme kodust ära, hoiab pump normaalset temperatuuri ja kojujõudes ootab ikkagi ees soe tuba ning ei pea külmetama ja kohe tuld tegema jooksma. Kuna alumisel korrusel said vahetatud ka aknad ja ümberehituste tõttu mitmesse seina tänapäevasem soojustus, siis ei ole alumise korruse soojapidavusega üldse probleemi, täitsa hästi püsib soe 😊

Mis on aga probleemne, on ülemine korrus, sest seal ei teinud me suvel midagi – aknad on restaureerimata, ahi on vana ja ruumide jaoks liiga väike ning vintskapid vajaksid uut soojustust. Seega magame me neljakesi praegu üleval ühes toas, hoiame ust kinni ja vajadusel kütame elektriradikaga juurde, sest vaatamata sellele, et kütame külmemate ilmadega vahel 2x päevas ahju, ei ole see korrus tervikuna soe. Kuna plaanis on ülemise korruse eestuba ka natuke hiiglasliku trepikoja arvelt laiendada, siis seda enam oleks vaja ehitada suurem ahi, ja seega käivadki meil läbirääkimised, et lammutaks ülevalt kamina ära. Jah/ei?

20190224_094207-1.jpg

Kaminal ise pole ju viga, aga ta paikneb ülemise korruse magamistoas, mis on talle natuke mõttetu asukoht, sest kamina ees istumine on pigem seltskondlik tegevus. Lisaks see ei tõmba korralikult ja tahaks natuke ümberehitust niiehknaa. Ja kamina massi arvelt saaks ahju suurema ehitada, mis oleks lihtsalt palju praktilisem veel ühe lisaküttekolde asemel. Ma ise olen täiega seda meelt, et jaa, lammutame kohe ära, aga abikaasa natuke kahtleb – eks seal ole oma emotsionaalne seos juures, mis minul puudub.

Nii et tegemist ja mõttekohti on ja hirmus kärsitus on sees, sest tahaks kõike ja kohe teha, aga viimased kaks kuud on uue töökoha, pisema poja lasteaeda harjutamise ja uute rutiinide tekkimisega nii kiirelt möödunud, et pole õieti midagi teha saanud – abikaasa on ainult vaikselt ülemise korruse uut elektrijuhtmestikku edasi saanud nokitseda.

Aga kohe hakkab kevad ja loodetavasti saabub pikemate päevadega ka ports tegutsemistahet ja -jõudu ning saame oma ehituse ka jälle liikuma!

Advertisements

Jõulud ja aastavahetus

Kuigi jôuludest on juba tükk aega möödas, siis ajaloo huvides tuleb ikkagi kirja panna, et selle eelmise aasta jôulud möödusid päris mõnusalt. Jah, me kàisime kúll ka ise kodust väljas (vana)vanemaid vaatamas, aga veetsime ka oma kodus pàris mònusalt aega: tòime pere tàiskoosseisus endale metsast kuuse, kaunistasime maja jõulutulede ja muude vidinatega ning meil kàis mitu satsi kûlalisi. Kôike seda kroonisid valged jõulud ja kogu piirkond nàeb vàlja nagu talvevõlumaa. Tegelikult on siin olnud lumi maas terve aja reisilt tulemisest saati ja kuigi paar pàeva oli sula, siis andis see vaid vóimaluse ehitada lumememme ja -kindlust, ent lumekatet ei viinud kuskile. Ja see on nii-nii àge! Ma kohutavalt armastan lume lùkkamist ja vâhemalt suurem poja naudib ka lumes múttamist ikka táiega, pisem on skeptiline ja úsna pahur òues, aga küll ta alles ôpib lund nautima, ning iga kord õues olles olen ausõna hullult rõõmus, et me selle sammu astusime ja maale kolisime. Mis siis, et meil on maja poolik ja teeme siin ilmselt elu lõpuni remonti – meil on ruumi, avarust ja lóputult võimalusi tegutsemiseks ning me ei pea kunagi laste peale pahandama pòhjendusega, et ärge tehke lärmi, naabrid saavad kurjaks! Piirid nii laste kui enda tegutsemisele seab ainult meie närvikava ja kuigi aeg-ajalt jäàb nàrvist puudu, siis vähemalt ei saa keegi teine meie elu dikteerida ja see on ikka suur väärtus.

20181213_213546

Pilt on tegelikult ammune – nüûdseks on lumehunnikud enamuse puu túvest enda alla matnud.

Aastavahetuse veetsime minu jaoks esimest korda siin, oma majas, ning oli  ka mônus. Jàllegi samad màrksõnad – lópuks on meil ruumi kóigi soovijate majutamiseks ja saime úle mitme aasta aastavahetust óue nautima minna, sest beebimonitoridega sai kiirelt tuppa, kui laps àrkas. Olles viimased 4 aastavahetust laste tôttu ainult tubastes tingimustes veetnud, oli see ikka pàris hea vaheldus. Kuna ma aastavahetusel sauna ei jôudnudki, siis kùtsime 1. jaanuari óhtuks ainult oma perele sauna ja kiitsin veelkord mòttes meie otsust maal olla – meil on olemas kòik need tingimused, mille jaoks linnarahvas tihtipeale just linnast vàlja tahab sóita. Tuleb ainult tihedamini vòtta neid hetki ja nautida olemasolevaid vòimalusi ning mitte lasta eelseisvate tööde rohkusel ennast tujust àra viia. Ega töö jànes pole, et eest àra jookseb!

Speaking of which… paneks siia kirja ka jàrgmise aasta suuremate tööde plaanid, et oleks pàrast hea meenutada, mis kòik tegemata jài 😂

  • Vannitoa kraanikauss ja selle alune kapp
  • Trepikoda edasi soojustada ja viimistleda
  • Ülemine vannituba
  • Ûlemise korruse ahi vahetada
  • Terrass ja uks sellele
  • Alumise korruse pôrandad úles vótta, soojustada ja viimistleda
  • Köök koos mööbliga

Tegemist on ja kuidas see kòik minu töölkáimise kôrvalt õnnestub, saab alles nàha. Mitmeid neist töödest ei kavatse me ka ise teha, nii et oleme positiivsed, et saame ikkagi suurea valmis. Aga lihtne ei saa sellegipoolest olema ja ilmselt ûlemäära tihti selliseid ilaseid ‘kòik on nii ilus ja hea’ postitusi ei tulema ei hakka😀

Meie Hispaania

Olles juba pea nädal aega kodus, on paras aeg teha meie reisist väike kokkuvõte.

Natuke raske on meie reisi iseloomustada, sest kogu see ettevõtmine tundub mingis teises maailmas eksisteerivat – see oleks nagu kehaväline kogemus, mis juhtus kellegi teise ja mitte meiega, sest sellest hetkest, kui me koju saime, on siin kõik nii loomulik tundunud ja see on täiesti hoomamatu, et me olime kaks kuud ära. Aeg lendas ikka meeletu kiirusega! Seda enam, et siin sadas kogu jõulutemaatika sajaga peale, ning taipasin mõnevõrra ootamatult, kui kiire igasuguste jõulukingituste ja -projektidega on, nii et polegi nagu aega oma reisist mõelda. Aga eks pilte vaadates jõuab ikka kohale, et need olime tõesti meie, kes kaks kuud Hispaanias elasid. Me saime hakkama! Me tõestasime iseendale ja teistele, et suudame oma mugavustsoonist ja harjumuspärasest keskkonnast välja tulla ja midagi hullu ei juhtunudki 🙂

Kui inimesed küsivad, et noh, kas olete nüüd puhanud, või et “puhkajad on tagasi”, siis pean ennast kõvasti taltsutama, et mitte lihtsalt turtsuda või sarkastiliselt vastata, sest puhkuseks on meie reisi raske nimetada. Kahe elavaloomulise marakratiga ja ilma igasuguse kõrvalise abita on nende taltsutamine päris keerukas ning ausõna puhata sõna otseses tähenduses me tõesti ei saanud – nad vajavad pidevalt tähelepanu ja uusi tegevusi, kaklevad, tahavad 3x päevas süüa ja uus keskkond lõi paljud harjumuspärased rutiinid sassi. Nii et küsijatele katsun delikaatselt vastata, et me saime vaheldust ja palju kogemusi jne 😀 Mis on muidugi tõsi – kaks kuud on kuskil elamise mõttes küll lühike aeg, aga samas päris piisav, et saada kultuurist ja mingist välisriigi piirkonnast väike ettekujutus ja perspektiivi oma kodus elamiseks. Näiteks sain ma teada, et Eesti on rohelise mõtlemise valdkonnas ikkagi väga eesrindlik, mida mõeldakse meie kaunist loodusest rääkides ja õppisin rohkem hindama tuttavaid asju, inimesi ja olukordi. Samas on ikka kadedus hinges sealse kliima osas. Jah, november oli üsna niiske ja päris rannailma saime vähe, aga ülejäänud osa aastast on seal ikkagi väga soe ning see teeb elu mitmes mõttes lihtsamaks. Kui nt meie siin tegelesime sisuliselt terve suve oma vana maja soojustamise ja talveks ettevalmistamisega, nagu ka muinasjutus, kus ellu jääb ikkagi see, kes omale talvevarusid korjab, siis sealsed inimesed saavad kogu sellele temaatikale käega lüüa – külmaks lihtsalt ei lähe ja maju soojustama ei pea. Samamoodi ei pea olema autod talvele vastavad ja talveriideid pole vaja jne. Muidugi kohalikud tõmbasid +15 kraadi juures juba joped selga, aga nad lihtsalt ei tea, mida külm tähendab, nii et anname neile andeks 😀 Aasta läbi on õues jooksuilm ja värsket kraami on igal ajal saada – ajab ikka kadedaks küll. Õnneks olen ma selline inimene, kes meeletult vajab vaheldust, nii et Eesti ilm on pikas perspektiivis mulle ilmselt sobilikum 🙂

Reisi jooksul avardus ka oluliselt mu maailmapilt, sest ma polnud kodust nii kaugel veel käinud ning ka see andis kõvasti perspektiivi juurde. Ühtlasi jõudis mulle kohale, kui väikest osa ainuüksi suurest Hispaaniast me avastada jõudsime. Kas see teadmine mind nüüd edaspidi rohkem reisima paneb, ma ei oska öelda – seda näitab elu. Esialgu on oma kodus kõige parem 😉

Millega ma hästi rahule jäin, oli see, et kogu selle aja me tõesti ei mõelnud oma poolikust majast ja remondist, mis on meid pidevalt saatnud nii Tartus elades kui siin – kogu aeg on ringi vaadates teadmine, et peaks seda tegema ja siit on töö lõpetamata ja mismõttes ma istun niisama. Kuigi ma kujutasin ette, kuidas me seal õhtuti oma eelarvet koostame ja järgnevaid plaane teeme ning võibolla et isegi paar tellimust sisse anname (nt vannitoa kraanikauss, mida ma pärast 4 kraanikausiga korteris elamist mee-le-tult igatsema olen hakanud), siis reaalsuses ei arutanud me majaehitust pea ühelgi õhtul. Alles kaks nädalat enne kojutulekut tuli meelde, et pidime garderoobi uste mõõdud andma 😀 Nii et selles osas täitis küll reis oma eesmärki ja saime vähemalt remontimise osas ennast lõdvaks lasta ja elada kohas, kus me midagi kohendama ei pea. Sellega kaasnes muidugi minu jaoks mõnevõrra ootamatu probleem, et mul on vaja midagi teha. Kodus on mul alati mõni käsitööprojekt pooleli või tegelen fotodega või restaureerin midagi, seal hakkasid näpud sügelema. Hakkasin küll üle aastate arvutimängu mängima, milleks pole ikka pikalt võimalust olnud, aga see polnud päris see… kuniks ostsin omale heegelnõela ja -niiti (võtavad kohvris kõige vähem ruumi) ning hakkasin jõulukaunistusi heegeldama 😀 Kohati mulle tundub, et olen ikka peast natuke soe, aga no ma ei oska olla nii, et vahin telekat ja käed ei käi või et mul mingit oma eesmärki pole midagi valmis saada – kodu korrashoid ja söögitegemine lihtsalt ei ole minu jaoks piisavad.

Mul on hea meel, et me saime söökide osas palju vaheldust, nii et hetkel valmistan tuttavaid toite palju parema meelega kui enne. Samuti oli väga õige mõte põgeneda Eesti novembri eesti, mis on ikka tõesti aasta rõvedaim kuu, ning tulla tagasi talve- ja jõuluajaks. Meil siin on lumi maas ja rõõm vahele jäetud porisest ajast suur. Seevastu on laste riietamine siinsele ilmale vastavalt ikka päris tüütu ja higimull on otsaees enne õue jõudmist, nii et vähemate riietega majandamist jään küll igatsema. Ning meie kõigi mugavustega korterit – ma ei pesnud kaks kuud pea ühtegi nõud, sest seal oli, mu elus esimest korda, nõudepesumasin! Ja mitut vannituba igatsen juba ka – ilmselt nihkubki meie ülemise korruse vannitoa ehitus tänu Hispaaniale natuke varasemaks, kui see esialgu planeeritud oli, sest seal oli meil otse magamistoast pääs vannituppa, mistõttu tundub siin ülevalt alla vestu tulek läbi külma trepikoja lihtsalt erakordselt tüütu… Nii et juba igatsen kõiki elumugavusi, mis enamiku jaoks on tavalised, aga meil siin poolikus majas annavad veel mõnda aega taga igatseda. Kindlasti jään ma igatsema ka ookeanivaateid ja üldsegi merd ja liiva, kuigi ega meil oma Peipsiga ka kurta ei saa. Seevastu ma naudin seda, et liiv ei ole pidevalt igal pool, nt ootamatult mulle voodisse jõudnud või igal pool põrandal. Speaking of which – nii uskumatu kui see ka pole, siis need vastikud kivipõrandad + tolmuimeja puudumine moodustasid minu jaoks nii vastiku kombo, et hakkasin igatsema meie soome papiga kaetud ja kakapruuni värvi põrandaid 😀 Sellist asja poleks küll eales oodanud.

Aga saidki vist olulisemad asjad kirja. Kellel huvi on, siis võin laivis veel pikalt-laialt lobiseda 🙂 Ja aitäh kõigile kaasaelajatele – on hea meel, et ikka nii mõnelegi meie käekäik nii siin kui seal korda läheb 🙂

20181203_180821Edaspidi katsume jälle vaikselt oma maja kallal nokitsema hakata ja üritan ikka siin ka märku anda ja ajalukku talletada, kuidas meil see protsess edeneb.

Kojutulek

Viimane nädal Hispaanias polnud meil eriti aega koduigatsust tundagi, sest meil olid Eestist külalised – minu sõbranna oma sõbrannaga ja tegime nendega koos igasuguseid toredaid asju, nii et kojutulek ei tundunudki enam kuigi atraktiivne. Seda enam, et detsembris läksid ilmad ka uuesti soojaks. November oli selline üsnagi vihmane ja jahe, aga detsmeber oli jälle soe ja mõnus (päeval u 22 kraadi). Igal juhul käisime näiteks ühte kindlust/lossi vaatamas, ookeani ääres päikeseloojangut nautimas, Ingmar käis tüdrukutega veinikeldris ekskursioonil ja vastuteenena mina õhtul linna peal 😀 Ega must vana ja väsinud pereemana pikalt pidutsejat ei olnud, aga vähemalt sain linnukese kirja 😉 Ja muudel õhtutel olime niisama, lobisesime ja mängisime kaarte ning oli hästi mõnus vaheldus ning sõbrannadest oli palju abi laste vaatamisel ja üldse vahelduse toomisel 🙂

Igal juhul kui tüdrukud neljapäeva varahommikul ära läksid, tabas mind järsku kojuminekupaanika – appiappi, me peame oma elamise kokku pakkima ja kogu selle kupatusega kuidagi koju jõudma! Vähemalt olime eelmisel õhtul käinud ja omale kolmanda kohvri ära ostnud, nii et sain hakata vaikselt asju kokku panema. Kohvrid pakkisin jällegi täiesti segiläbi, et juhul, kui miskit kaduma peaks minema, oleks kõigile midagi olemas (see jaotus teeb praegu lahtipakkimise muide eriti lõbusaks :D) ning alustasin lihtsalt neist asjadest, mida enam vaja ei läinud. Neljapäeva õhtul käisime veel pikalt rannas ning reedel mööbeldasime (olime küllalt palju mööblit enda pere vajadustele sobivamaks tõstnud), käisime kodustele söögikraami kaasa ostmas ja pakkisime hullunult kohvreid. Hullunult, sest asju oli ikkagi üsna palju ning korter suur. Kuna lapsed olid suutnud paljud (mängu)asjad ära kaotada, siis üritasime kõik üles leida, milleks liigutasime pmst kogu mööblit ja ühtlasi koristasime selle käigus, nii et reede õhtu oli kokkuvõttes päris närviline. Aga vähemalt leidsime pea kõik asjad üles, ka poolteist kuud kadunud olnud lutiketi (kummuti sahtlite tagant), ainult viimasel nädalal ära kaotatud minu juuksehari jäigi leidmata…

Kuna minu kogemuse järgi võtab “viimaste” asjade pakkimine alati kõige kauem aega, siis panime kell 6 äratuse, et 8.15 toast välja saada ja rongi peale minna. Sellele vaatamata jäi korter meist mustemana maha, kui see mulle meeldinud oleks ning ka toitude osas ei olnud ma osanud kuigi optimaalne olla, nii et jätsime veel suure koti üle jäänud söögikraami tädile. Aga vähemalt ei pidanud päris ära viskama, abiks seegi teadmine, sest mulle kohe üldse ei meeldi toidu raiskamine. Rongi peale saamisega on veel selline lugu,et avastasime neljapäeval, et laupäev on riigipüha (Neitsi Maarja pärispatuta saamise suurpüha, hahaa), mis tähendas, et linnaliinibussid, millega plaanisime raudteejaama saada, sõitsid pühapäevase graafiku alusel ja alustasid liiga hilja, nii et otsustasime jalgsi raudteejaama minna. Nüüd te mõtlete, et miks me, hullud, taksot ei võtnud, aga teate, me lihtsalt ei usaldanud seda varianti, sest meil puudus El Puertos igasugune taksokogemus, aga oli seevastu palju kogemusi, kuidas kellaaeg on täiesti suvaline nähtus ning me lihtsalt ei tahtnud riskida rongist mahajäämisega, kui juhuslikult hispaanlasest taksojuhile tähendab 10 minutit näiteks 30 minutit. Või hoopis 50. Sest et tööd tehakse seal riigis ikkagi peamiselt siis, kui tuju tuleb, mitte meie loogika alusel. Rongile me igatahes saime ja rongisõit Sevillasse möödus peaaegu et meeldivalt, sest rong on sujuv, lastel on ruumi liikumiseks ja sõit võttis kõigest natuke üle tunni 🙂

20181208_084640.jpg
Kulgemine raudteejaama

Sevilla raudteejaamas võtsime takso lennujaama ja olime üsna mõnusalt 2h enne oma lendu kohal. Pagas, mille pärast ma natuke muretsesin, õnnestus igasuguste probleemideta ära anda ning ka turvakontrollist saime edukalt läbi, kuigi pahurate lastega oli see paras tüütus. Ka lend möödus suuremate sekeldusteta. Albert magas u 1.10 ja Joonas pidas ennast täiesti viisakalt üleval, kuigi ma natuke lootsin, et ta ka väikese lõunauinaku teeb. Aga ilma lõunauneta suurenes lootus, et ta teise lennu ajal, mis oli 20.30, kohe ilusti ööunne jääb. Ehhhee, tal olid muidugi teised plaanid…

Vahemaandusime Frankfurdis, uue lennuni oli 4 tundi. Otsisime endale söögikoha, kuhu saaks ka lapsed lahti lasta ning veetsime veel ühe päris meeldiva tunnikese. Ilmselgelt oli selleks söögikohaks McDonald’s, aga pärast kahte kuud Hispaanias, kus puuduvad söögikohtades igasugused viited sellele, et seal kunagi lapsed käiksid, see isegi ei pahandanud mind enam ja võtsin tänulikult mäki lastenurga vastu. Kuidagi oli meil õnnestunud tulla läbi ühesuunaliste väravate, nii et pidime uuesti turvakontrolli läbima, aga teate, isegi turvakontroll oli Saksamaal meeldiv – lastega peredele oli täiesti eraldi järjekord (me olime tol hetkel ainukesed), eraldi lindid kastikestega ja pmst privaattöötajad meile pluss kõvasti põhjalikum kontroll, isegi lapsed katsuti üle, mis mind muidugi natuke häiris, aga samas tekkis ka automaatselt turvaline tunne.

Lend koju algas 20.30 ja lootsime, et lapsed jäävad üsna ruttu magama ja saame ehk isegi silma kinni lasta – algas ju päev kell 6 (ka Albertil, Joonas magas kauem) ja kuigi oli möödunud suuremate sekeldusteta, oli ikkagi kõigile väsitav. No aga mida lennul ei juhtunud, oli laste magamine. Alguses olid nad isegi nunnud, aga ühel hetkel väsisid ilmselgelt ära, aga magada ka kumbki ei mõistnud. Küll me jalutasime nendega ja üritasime neid pikutama panna, aga no see pagana lennuk on ju nii ebamugav. Ühel hetkel õnnestus mul Joonas nii magama saada, et ta pea on mu süles, aga nii kui üritasin Ingmarilt Albertit võtta, oli Joonas üleval ja ulgus emmet, kuni ma tema juurde tagasi tulin. Aga siis ei leppinud ka Albert issiga, nii et ühel hetkel nad lihtsalt mõlemad aelesid ja karjusid mul otsas, üritasid teist venda eemale lükata, sest et emme ei tohi ju mõlemat last korraga süles hoida, ning ma mõtlesin, et palun lõpetage ometi mu piinad. Lõpuks siiski andsin Alberti Ingmari sülle, kes suutis ta tähelepanu piisavalt köita, ning Joonas uinus mu süles umbes kell 22.45 Eesti aja järgi (21.45 Hispaania aja järgi), Albert aga pidas vapralt kuni maandumiseni vastu ning kustus u 23.15. Uskumatud lapsed, ma tean. Aga nüüd alles algas lõbus osa, kus meil oli kaks magavat last, maandunud lennuk ja vaja kohvrite järgi minna. Albert ennast magavana väga liigutada ei lase ja tema ärkas kõhukotti pannes üles ning oli megapahane pmst kuni autosse istumiseni; Joonas on alati ennast magavama transportida lasknud ning suutis Ingmari süles magada kuni lennukist väljasaamiseni ning kärusse tõstmiseni, pagasi ootamine ei häirinud teda absoluutselt. Korra ärkas autosse tõstes, aga edasi magas ilusti. Lennujaama tuli meile minu isa vastu ja viis meid minu koju Järvamaale, kus veetsime öö ja kus ootas lisaks perele meie auto, ilma milleta oleks kojutulek natuke keeruline olnud 😀

No ja nii me siis eile laste lõunaune ajal lõpuks oma koju jõudsimegi. Juba toidupoes oli mul suu kõrvuni – kõik on nii tuttav ja lihtne! Ja kui siis veel saabusime oma koju, oli tunne ikka väga mõnus, seda enam, et sügisel paigaldatud õhksookuspump tegi oma tööd imeliselt ja meid ootas ees soe tuba. Nagu 21. sajand kohe! 😀 Meelest oli läinud, kui mõnusaks me siin oma olemise enne äratulekut teha olime jõudnud ja kuigi praeguseks näen ma juba ka kõiki neid tegemata asju, mille eest me põgenesime, siis on oma kodu ikkagi kõige mõnusam 😉 Ja kui eile oli ilm selline sompus ja inetu, siis täna on pea terve päeva lund sadanud, paigaldasime oma majale esimesed jõulutulukesed ja tunne on, et oleme jõudnud tõelisele talvevõlumaale 🙂

20181210_115950

3 päeva kojutulekuni – asjad

Just eile kúsiti, et kas nüüd tagantjàrgi vaadates on see kaks kuud hea pikkus või liiga kaua reisi jaoks ja mulle tundub, et see on selline ûsna optimaalne – alla kuu aja nii vàikeste lastega oleks lihtsalt enese piinamine, sest esimesed paar nàdalat làksid ikkagi puhtalt sisseelamiseks ning nàdala pàrast poleks ma kindlasti nendega kohe uuesti lennata tahtnud; nüüd hakkab see vaikselt meelest minema ja lendamine tekitab vaikselt elevust, mitte paanikat 😀 Samas ega vàga pikemalt ka enam olla ei tahaks – koduigatsus on ikkagi sees ja ega need asjad, mis häirivad, ju ka kuskile kadunud ei ole. No ja jõulud siinses kliimas on ikka tàiesti vastuvôetamatud mu jaoks – jõulukuused palmide ja apelsinipuude all?! Absurd. Nii et mul on vàga hea meel, et jõuludeks kindlasti koju tahtsime saada ning siin me lihtsalt ignoreerime seda teemat kuni kojutulekuni, lastel ei kài pàkapikke ega midagi, sest nad kumbki ei osanud seda ise nõuda ega oodata ja ma ei ole nàinud mótet neid veel mingi uue asjaga segadusse ajada. Eks kodus vaatame, kas hakkame veel pàkapikutama vói ei. Igal juhul jah, kaks kuud kultuurikogemust on minu jaoks päris optimaalne olnud.

Seevastu kaks kuud on asjade móttes üsna tobe – liiga pikk aeg, et enda elu ûldse mitte harjumuspárasemaks teha ja liiga lühike, et endale kôike vajalikku soetama hakata. No nàiteks iga jumala páev tunnen ma puudust tolmuimejast, sest lastega on koristamist palju ja kivipõrandatelt on iga sodikübemeke kohe jala all tunda ning kuigi ma kàin mitu korda pàevas harja ja kúhvliga ringi, tuleb kolme sekundi pärast ikkagi kuskilt uus tolmurull välja. Aga no ilmselgelt me ei hakanud endale kaheks kuuks siia tolmuimejat ostma. Voodipesud samamoodi, aga sellest kirjutasin juba pikemalt siin. Õnneks olid beebivoodi ja söögitool siin olemas, kuid siiski oleme endale asju omajagu pidanud ostma. Nàiteks esimesena ostsime endale suured kohvikruusid, sest korteris olid ainult pisikesed ja ma funktsioneeri enne suurt hommikukohvi ûldse. Kûlmade pórandate tõttu said ostetud toaplàtud, oodatust jahedamate ilmade tóttu soe sall ja kampsun, lastele pissipott, jne. Kuna siin on riided odavad, siis on ka niisama saanud riideid osta ning suveniiridega pole me ka otseselt koonerdanud, sest et noh, miks ka mitte, eks. Siiski eelistan ma enamasti kasutatavaid asju tuua, mitte niisama vidinaid.

Táiesti eraldi kategooria on laste mänguasjad. Kaasa vótsime me minimaalselt – môned asjad lennukisse ja môned raamatud, sh kaks unejuturaamatut. Seega on siit saanud ikka ka ûht-teist osta. Paar korda kàisin kirbuturul ja sain sealt lastele paar eurost asja, nt suure kopa, mille plaanime koos pissipotiga siia jàtta, aga lemmikumad ja vàiksemad asjad tulevad ikka koju kaasa. Asjade hulga vàhendamiseks on lapsed mànginud pea kôigega, millega màngida annab – õues saab kivikeste, okste, liiva ja lehtedega màngida, tuppa oleme korjanud merekarpe. Eraldi suur hitt on söögiteemalised màngud, nt poemàng ja söögitegemine, milleks kasutame vanu pakendeid – jogurtitopsid, võikarbid, kartongist piimapakid, jäätisepulgad jne. Jogurtitposid on meil muide alati ka õues kaasas ja toimivad ämbri eest, nii et need elavad meie peres ikka tàisväärtusliku ja pika elu 😀 See muidugi paneb mõtlema, et miks lastel üldse nii palju mänguasju peab olema, kui tarbeesemetega vaat et kõige rohkem mängitakse… aga ma tunnen, et vähemalt kodus olen ma selles osas üsna eeskujulik ja meie laste mänguasjad on enamuses teise ringi omad ja ise ostame uusi asju haruharva.

20181202_1308541

Siinoldud aja sisse on jäänud ka mu enda ja lapse sûnnipàev, nii et kokku oleme suutnud endale nii palju asju juurde saada, et tàna làheme uut kohvrit ostma 😀 Tegelikult kuulus see kohe esialgse plaani juurde, meile ei tulnud suure ûllatusena, et ilmselt peame ja tahame endale siit asju osta ja seetôttu sai ka kaasa pakitud minimaalselt ning tulime kahe, ûsnagi ràsitud kohvriga ja uut oleks làhitulevikus niiehknaa vaja. Kuna lapsele on piletiga eraldi pagas ette nàhtud ja tulles jái see kasutamata, siis ei ole ka lendamise móttes lisakohver probleem Ainuke asi on lennujaama saamine, sest enne oli meil optimaalselt mõlemal üks laps, üks seljakott ja üks kohver, nüüd làheb natuke raskemaks. Aga kûllap kuidagi ikka saab 😉

Et mitte jàtta meist muljet kui tarbimishulludest, siis olen kindel, et asjade ostmine jääb siiski välismaal olemise lõbuks ja kodus naaseme oma vanade, vähem loodust rikkuvate tarbimisharjumuste juurde. Siin on lihtsalt paljud asjad oluliselt odavamad kah kui Eestis, nii et ostame oma asjad siit àra ja jàtame Eestimaa puhtamaks, hahaa 🤣 loll on see, kes vabandust ei leia, eks?

Kurat, kus must leib on?!

Üks minu jaoks olulisi eesmärke välismaal elamise juures oli tuua vaheldust meie igapäevasesse menüüsse. Olles olnud praeguseks kodune ema juba üle kolme aasta, millele lisandub kodus töötav abikaasa, on toidutegemine minu igapàev, enamasti üritan perele sooja toitu pakkuda 3x (hommikupuder on ju siiski ka toiduvalmistamine), vahel viskab sisse 4 kergemat einet vôi siis ônnestub lihtsa vaevaga mingeid jääke soojendada. Mulle pole kunagi söögitegemine eriti meeldinud, kuigi eks viskab sisse perioode, kus ma katsetan uusi järjest uusi toite ning viitsin rohkem varieerida, kuid on ka erilisi madalseise, kus on tunne, et kôiki toite on juba sada korda tehtud, miski ei maitse ja ei oska ega taha jàlle midagi valmistama hakata… Linnas elades sai ikka aeg-ajalt kuskil (lóunat) söömas kàia vói siis oli alati vähemalt see teadmine, et mul on vôimalus valmistoitu osta, maal puudus ka see vóimalus ja see asendus suurema valiku sügavkülmutatud toitudega. Ebatervislik, ma tean, aga kes peab samuti tervet peret 3x päevas toitma, see teab, et lihtsalt ei jaksa ega ei ole alati aega kõike nullist valmistada. No igal juhul ootasin ma vàga vaheldust, mida vàlismaal elamine meie menüüsse toob.

Esimene toidupoes käik oli pehmelt öeldes keeruline, sest et mitte midagi tuttavat ei olnud võimalik leida. Keelebarjäär takistas kõvasti ka siin, sest ilmselgelt on ju toitudele hispaania keeles peale kirjutatud ning kui just pakk läbipaistev ei ole, on raske aru saada, mis seal siis ikkagi sees on, koostisosadest aru saamisest ma ei räägigi. Nii et alguses õppisin vàga hoolega toiduainete nimetusi, et toidupoes kergem oleks. Kusjuures huvitav on ka see, et kui meil on välismaistel brändidel ingliskeelsed sildid, nt kas vôi coca cola loosungid original taste ja since 1886, siis siin on sabor original ja desde 1886, mis aitab aru saada, kuidas tänapäevases maailmas on ûldsegi vóimalik nii umbkeelne olla – kôik on neile âra tõlgitud. Muidugi ei olnud siinses köögis ka meile tuttavat maitseainevaru, tàpsemalt òeldes isegi mitte soola, nii et sai paar olulisemat maitseainepurki ostetud ja olen nendega làbi ajanud. Lisaks muidugi veel asjaolu, et isegi tuttavad toiduained ei maitse ikkagi päris samamoodi nagu kodus, nii et alguses üritasin küll teha nö koduseid toite, aga maitse oli ikkagi võõras, vahel parem, vahel halvem.

20181202_140217

Maitseelamused hakkasid paranema siis, kui ma enam ei úritanud teha asju tàpselt nii nagu kodus, vaid hakkasin julgemalt katsetama kohalikke toiduaineid ja proovima hispaaniapàrasemaid retsepte. Selle juures kasutasin kodust kaasa ostetud raamatut “Hispaania söögid Eesti köögis”, mis oli pàris hea valik, sest toidud ei ole liiga võõrapárased, nii et lapsed on ka olnud nõus neist enamikke proovima, samas ikkagi harjumuspárasest erinevad. Selle raamatu lemmikuks osutus meil paneeritud suvikõrvits serrano singiga, mis langes kokku meie serrano vaimustuse tipphetkega. Njàmm! Üldsegi avastasin, et suvikôrvitsat annab pea igasse toitu panna ning see teeb oma krõmpsu konsistentsiga toidu palju põnevamaks. Ilmselgelt ma sellest raamatust kóike proovida pole jôudnud, nii et saab kodus retseptide katsetamist jätkata 😉

Teine oluline muutus menüüs toimus siis, kui avastasime, et me elame ookeani ääres ja pole pea ûldse kalatoite teinud, nii et teine pool reisist oleme hoogsalt seda viga parandanud, eriti kuna kala on siin kohati palju odavam kui kodus. Esimesena proovisime ise tuunikala teha, aga ilmselt ei teinud ma seda ôigesti, sest kumbki me otseselt ei vaimustunud. Kúll aga meeldivad mulle kóik toidud, kuhu kohalikud seda sisse on pannud – salat, pitsa, empanada… proovisin ka ise tuunikalakonserviga salatit teha ja see on üks mu lemmikavastusi toidu osas – megalihtne, tervislik ja maitseb hàsti. Siis tuli ahjulôhe laine, mis kestab siiani ja millest keegi tûdinemas ei ole. Siiski ei olnud me veel eksootilisemate mereandideni jõudnud. Appi tuli mu tädi, kes siin elab ja kelle kaudu siia tulime, ning kes aitas meil valmistada mu elu esimesed rannakarbid, nii et mu sünnipäeval oligi meil mereandidest õhtusöök – lôhe ja rannakarbid. Plaan oli ka krevette teha, aga kogus oleks lihtsalt liiga suureks láinud. Selle vea parandasime járgmisel páeval, mil mereandide jääkidest valmis mu esimene endavalmistatud paella, mis sai ootamatult maitsev. Igal juhul palju parem kui see, mis ma úkskord vàljas süües sain 😁

Vàljas söömisega on see lugu, et jah, seda teeme me siin ka, ilmselgelt rohkem vâljasõitudel ja pikemate retkede ajal, aga niiöelda igapáevast elu elades sööme rohkem siiski koduseid toite. Esimene pôhjus on muidugi see, et väljas söömine on oluliselt kulukam kui ise toiduvalmistamine ning kui nàdalase puhkusereisi ajal vóib seda endale veel lubada, siis kaks kuud vàljas söömist kàiks ilmselgelt üle jõu. Teine póhjus, miks me just enda kodulinnas harva váljas sööme on need hispaanlaste tobedad kellaajad, millega me ei suhestu ning millest kirjutasin tàpsemalt siin. Siiski on ikka natuke õnnestunud kohalikku toitu maitsta. Póhiline, mida pakutakse on mereannid ning neid vóib saada igal kujul – salatis, paneeritult, fritüüritult, pitsa peal ja pirukas. Erinevaid paneeritud ja fritüûritud mereande tasub kindlasti proovida, kuid peale kolme korda muutub natuke üksluiseks.. siiski on kohalik delikatess tortilla de camarones proovimist väàrt ja maitseb ausalt hàsti, kui saada úle asjaolust, et sa sööd krevette saba ja silmadega 😀 Nimetus tortilla on muideks eksitav – hispaania tortilla on hoopiski pôhimótteliselt meie omlett, ainult et klassikaliselt tehakse seda kartuliga. Maitseb hàsti nii kohvikus kui ônnestus ise tehes hàsti.

20181203_103948

Vãrsketest toiduainetest on mu lemmikud avokaadod, mida olen hakanud sööma úkskôik millise toidukorra kôrvale vôi vahepalana. Avokaadoga on mu suhe selles mõttes imelik olnud, et alguses ma ei sallinud seda ûldse. Siis úhel hetkel teise raseduse ajal mu maitsemeeled kuidagi muutusid mitme asja osas ning avokaado ei tundunudki enam maitsetu rohelise jàlkusena, kuniks nüüd ma söön seda lihtsalt lusikaga otse koore seest poole vói vahel ka terve avokaado kaupa. Tuleb oma isu tàis saada, sest me kohalik toidupood maal avokaadode valikuga väga ei hiilga… Puuvilju sööme ka, aga põhiliselt làhevad vana hea ôun ja banaan, tihti satub vahele hàid mangosid ja kiivisid. Ja muide siin on pooled tänavad apelsinipuuudega ääristatud, aga need pidid olema metsikud ja mõrud. Kûll aga ostame poest apelsine ja teeme neist ise värskeltpressitud mahla. Juurviljade osas oli suurim úllatus, et Hispaania kurk maitseb ka siin nagu… Hispaania kurk 😀 ehk siis kummine ja vastik, nii et seda olen ainult môned korrad ostnud ja kurki me ei tarbigi hetkel. Ootan taaskohtumist Luunja kurgiga!

Koduste toitude osas nii palju, et ausalt öeldes ma ei igatse mitte midagi, kohe pàris ausalt. Mustast leivast àra ei útleks, aga taga ka ei nuta. Kóige rohkem ehk tunnen puudust putrudest kui lihtsast ja kiirest viisist, millest lastele süûa teha. Leidsime kúll pika otsimise peale siit ka riisi- ja nisumannat, aga see pole ikka pàris see… Hommikupudru on meil siin asendanud röstsai, mis on kúll kiire ja maitsev, aga kodus loodan selle siiski tervislikuma pudru vastu vahetada. Piimatoodetest ma ei oska ka puudust tunda, sest pea kôigele on alternatiiv ja kuigi Jossu nôudis esimestel nàdalatel kohukesi, siis on ka tema alla andnud ning leppinud kohalike maiustustega. Nii et oma viimasel nädalal sööme veel kóike uut ja huvitavat, sest peagi saab jàlle kóike harjumuspàrast. Loodan, et mul on motivatsiooni aeg-ajalt môni Hispaania toit vanade söökide vahele kokata. 😉

Ps! Pilte eriti pole, kuna ma ei tee pmst kunagi toidust pilti. Ma lihtsalt ei nàe selleks vajadust.

Hispaanlased

Alustuseks tuleb àra mainida, et meil tegelikult puudub súgavam kokkupuude hispaanlastega, sest kedagi peale oma hosti me isiklikult tundma ei ole óppinud ning temale pole ausalt midagi ette heita – probleemidele (nt katkine pesumasin) saime lahenduse ja ta oli igati abivalmis. Aga seevastu muud, pealiskaudsemad ja igapáevased kokkupuuted on meil tihtipeale negatiivsemat laadi ning teevad aeg-ajalt meele môruks. No nàiteks oli esimestel nàdalatel siin úsna mitu juhtumit, kus sain valesti raha tagasi. Jutt on kúll mõnestkúmnest sendist ja vóibolla oli müüja hajameelne, aga vôibolla ka ei olnud ja vaatas, et see on loll turist, ta niikuinii ei loe raha ega oska vastu vaielda, kui ka loeb (mis on tôsi). Korra muidugi maksime toidu eest ka vàhem, kui oleks pidanud, seega vôibolla nad lihtsalt ei oska ise raha lugeda 😀

Siis on úsna tavaline, et sa oled oma asjadega kassajärjekorras, kui keegi oma úhe vôi kahe asjaga palub ennast vahele lasta. No mis seal ikka, kehitan õlgu ja ülbelt ei ka ütlema ei hakka, kuigi mina, tihtipeale terve pere või vàhemalt úhe lapsega, olen viisakalt kogu aja járjekorras seisnud. Enamasti on selline lüke muidugi tôesti kiire, aga úkskord jái vahele tulnud naine veel rahakotiga kohmitsema ja müûjaga lobisema ning siis tóesti vihastasin, aga ega ma vaikse eestlasena nohisesin ikkagi omaette, mis ma muud ikka teha sain. Ûldsegi on vàga tavaline, et kassajárjekorras toimub elav arutelu nii kassapidajaga kui ka kassapidajad omavahel räágivad nt úlejàrgmise kassa töötajaga, kuhu siis veel ostjad sekkuvad ja kàib mingi üleûldine sumin, mida on eestlasena veider ja samas ka tore vaadata, sest meil on vàga harv nâhtus, kui poes midagi peale tere kuuled.

Aga jätkame poejuttudega. Ükskord tahtsime poest kala osta, mis kàib eraldi letist ja jàrjekorranumbri alusel. Kuna hind oli hea (puhastatud lõhe 6eur kg) ja kellaaeg soodne, siis oli palju rahvast ning jàrjekord pikk, oma 10 numbrit oodata. Igatahes Ingmar ootas seal ikka pàris kaua, kuni oli vist eelviimane number enne teda. Siis juhtus selline asi, et miskipàrast lûkkas müûja korraga 3 numbrit edasi, nii et tema number jài vahele. Keegi pistis selle peale kisama ja sai ikka oma kala kúsida, aga meie, lollide turistidena ju hispaania keeles kisa tôsta ei oska ja jáimegi oma kalast ilma, sest siis juba nõudsid oma osa jàrgmised inimesed. Muidugi olime me poes lastega, kes pikast ootamisest ammu tüdinenud olid, aga see ei huvitanud kedagi. Aga muul ajal, kui just oma rida ajada vaja pole, on kûll tore meie ilusaid lapsi kutiplutitada… Olime igatahes sellest vahejuhtumist pàris löödud.

Tàiesti eraldi kategooria on siinkandis koerad. Ma olen muidu koerasõber küll (ilmselgelt, sest vôtsime ka omale ju mõned aastad tagasi koera), aga see ei tàhenda, et mulle meeldiks lahtised ja võõrad koerad, mis on siinkandis norm. Lahtiselt on koerad nt parkides (kirjutasin sellest ka mànguvàljakutega seoses) ning rannas, mistôttu lõpetas abikaasa ka rannas jooksmise, kui lahtine ja vihane koer tema poole tuli. Randades on muide igal pool koeri keelavad sildid, aga nàhtavasti kehtib see ainult suvel. Eelmisel nàdalal teist korda Cadizis kàies oli meil nàiteks selline vahejuhtum, kus lasime oma lapsed koeri keelava sildiga rannaribale liivaga màngima ning sealsamas kõrval jooksid ja màngisid lahtiselt suured koerad, omanikud rahumeeli kõrval lobisemas. Koerad paistsid noored ja olid ûsna mànguhoos ning kui nad olid juba mitu korda jooksuga peaaegu et meie lapsed pikali jooksnud, vihastasime ja abikaasa kúsis, et kas te silti ei nàe? No perros (koerad keelatud)! Mille peale naine útles, et see talvel ei kehti ja et ûldsegi see on tema linn, kadugu me minema. Võite ise arvata, mis tundega me sealt rannast àra làksime. Lisaks eelmainitule on suur probleem ka koerasitt igal pool tànavatel. Ma ei saa aru, kas neil pole kohustust seda korjata vôi neid lihtsalt ei huvita, et see on rõve, igatahes tuleb alati ette vaadata, kuhu astuda ja tànava ãàri vàltida. Sellele vaatamata olen mitu korda alles trepikojas avastanud, et vankrirattad on mäàrdunud teadagi millega. Uskumatu, et sellistel tànavatel kàies veel tuppa tulles jalanõusid ára ei vóeta.. öàkk.

Pilt minust ei ole kóige õnnestunum, aga mu kõrval paistab koeri keelav silt ja tee peal jookseb lahtine koer.

Tàna oli mul mãnguvàljakul ka vahejuhtum. Olime lapsega liumàega turnikal ning seal oli teine, umbes sama vana poiss koos vanaemaga. Poiss muide paistis umbes 3-aastane ning kiikus ja turnis seal lutiga, mis minu jaoks on ikka pehmelt öeldes veider vaatepilt, aga igaúks kasvatab oma lapsi ise, eks, nii et pole minu asi. Igatahes mu laps oli liumàe ûleval ning see poiss tahtis ka, aga ei saanud turnides úles. Hakkas siis liumàele alt üles ronima. Hea kûll, kõikidele lastele meeldib see ja lasku kàia, kui kedagi üleval pole, aga minu laps seisis just seal üleval ja tahtis alla lasta. Vanaema seisis seal kõrval ja julgestas, poiss sai üles ja lasi alla. Eeldasin, et nüüd on minu lapse kord, aga eksisin. Poiss ronis uuesti, vanaema muudkui julgestas ja poiss lasi alla, minu laps vaatas üleval seda asja pealt. Kui see muudkui játkus, siis vótsin oma hispaania keele oskuse kokku ja útlesin midagi, mis pidi olema ‘minu laps’. Ei tea, kas ei kuuldud vôi ei tahetud kuulda, poiss ronis edasi. Siis tuli meelde sõna nüüd (ahora) ning kui poiss uuesti alla lasi, ûtlesin ilmselt vàga puise ‘minu laps nüüd!’, aga seda ikkagi pandi tàhele ja vanaema võttis oma lapse àra. Nagu, hallooooo! Esiteks on see ju tema laps, kellele minu laps oleks potentsiaalselt otsa võinud sôita, kui ta vàhegi nahaalsem oleks, ning teiseks on lihtsalt viisakas kordamööda teha asju. Aga ei, minu kogemuse jàrgi istub keskmine hispaanlane sulle igal võimalusel lihtsalt pàhe, sest et ta ju saab, mis ma lolli turistina sinna ikka teen?! Niikuinii tulen siia sooja kliimat nautima ja jàtan neile oma raha, vahet pole. Ja ma ei räàgi ju ekstreemsetest olukordadest ega nôua turistile mingit erikohtlemist, vaid lihtsalt elementaarset viisakust igapàevastes olukordades.

Kindlasti on olukord hoopis teine turismipiirkondades, kus viisakas olemisest sõltub elatis, aga mõneti me ju just autentset kultuurikogemust saada soovisimegi. Säh sulle kooki moosiga. Usun muidugi, et inimesi isiklikult ja sûgavamalt tundma õppides ei ole olukord ûldse nii halb ja meie elamusi ei saa kindlasti kogu rahvusele vôi piirkonnale ûldistada, aga selline on meie kogemus ja see on paraku pigem negatiivne. Positiivsena vôib vàlja tuua, et liikluskultuur on nàiteks úsna viisakas – ûlekàigurajal saab teed ûletada pea kohe ning mingit karjumist, sóimamist ja tuututamist pole, nagu ma lóunamaalastest eeldasin. Pigem on kóik tsillid. Nàiteks on tàitsa tavaline hôigata autost kõnniteel jalutavat sõpra, auto kinni pidada, temaga paar hetke lobiseda ja siis edasi sóita. Liiklusvoog seni seisab, aga see ei paista kedagi hàirivat. Pàris maanteel see muidugi nii ei kài, sedasi toimitakse ikkagi rahulikumatel tànavatel.

Igal juhul me tàitsa ootame juba koju, kinniste ja vóibolla mitte alati naeratavate, aga viisakate, puhaste ja siiraste inimeste juurde tulemist 😊